Sügistervitus

Aeg lendab pöörase kiirusega ja lõpuks otsustasin näpistada pisut, et panna kirja , kuidas meie lammastel läheb. Nagu teada on maalammas visa loom ja hoolimata kuumusest ning muudest raskustest on kõik viis suvel sündinud ristandtalle elu ja tervise juures. Kasvavad teised imekiiresti ja on väga krapsakad.


Sellel pildil on viimati sündinud utetall,
kellele pidime ämmaemandat mängima. Nagu näha on ta iseäranis erksa olekuga. Imelugu seegi, et kuigi nii ema kui isa on mõlemad mustad, tuli talleke valge, tugevate peenvillalamba tunnustega- lühike saba,peenvillaka kõrvad. Villa kohta on veel vara järeldusi teha.






Siin on esiplaanil jäärapoiss, kes sündis suvistest esimesena. Emalt on saanud päranduseks ilusad väiksed sarvemuksud ja argliku meele.



Siin tilpadega noormees, tugev ja sitke.
















Sellel pildil võib näha suuremat jagu meie jäärapoistest, selline on meie selleaastane saak, peale kõige suurema ja võimsama pruuni jäära Pruno, kes on ainus kõrvamärgistatu pildil. Härrasmees, kes peab ennast poisikeste karjas väärikalt üleval ja ootab kannatlikult aega, mil neiude juurde üle viiakse.


Siin on esiplaanil märtsi algul sündi-
nud maalamba ja peenvillaka
ristandjäär.
Ei tea kas sellest, et oli üksiktall,
või mingil muul teadmata põhjusel,
on ta kasvanud kiiremini kui teised.
Ta ei jää suuruselt maha jaanuaris
sündinud maalamba jääradele ja
on suurem mõniaeg hiljem sündinud
peenvillakatest, kes peaksid ju
loomu poolest suuremad olema.
Nii, et igasugu üllatusi võib ette tulla.




Üks meie maalambapoistest, kellel on uskumatult pikk vill - sobib tõenäoliselt hästi sokilõngaks.
Kui kellelegi huvi pakuks, müüksime ta hea meelega soojätkajaks - huvitav oleks näha, milliseks ta kasvab. Iseloom on tal väga sõbralik ja uudishimulik.


Lõpuks veel mõned halli sügisilma silmarõõmustajad:


Särav päevakübar - lill mis on oma nime väärt - päikeselaik keset koltunud sügist. Meil õitseb suurest suvest siiani ega näita veel väsimuse märke. Tõeline rõõmustaja vihmase ja pilves ilma ajal.











Kassinaeris - sama väsimatu õitseja juba vähemalt juulist saati. Ja sellest ei ole midagi, et üks õis ei kesta kuigi kaua, neid tuleb aina juurde. Ning isegi kui mingil hetkel tundus, et kõik taimed on kuumaga otsa saanud, hakkasid esimese vihmaga uued võsud usinasti kasvama. Õied peale ilu veel ka teeks suurepärased!

Ning lõpuks sügislill - omapärane isik. Kevadel kasvatab lehed, mis suvel kuivavad, nii et unustad tema olemasolugi ja sügisel hakkab õitsema nagu suur krookus. Ilus värvilaik temagi, kuigi mürgine!

Kaunist sügist kõigile ja sära päevadesse hoolimata vihmast, tuulest ja külmast!