teisipäev, 25. jaanuar 2011

Vill on võrratu!

Ketrasin viimastel päevadel natuke rohkem kui tavaliselt. On tulemas näitus Lihula valla käsitööliste tegemistest. Mõtlesin panna omalt poolt mõned käsitsi kedratud lõngad, mõttega näidata, kui palju erinevaid toone on võimalik saada naturaalsest lambavillast ilma seda värvimata.
Kuna aega polnud väga palju ja pestud villa samuti mitte väga suures valikus, sain maalamba lõnga viies erinevas toonis -valgest tumehallini. Kindlasti on siin veel mänguruumi küllaga, kui ainult asi käsile võtta ja erinevaid toone sorteerida.




Peenvillakatelt tulid pruunid ja kirjud toonid. Beezi sain segades omavahel valge ja pruuni peenvilla ning helepruuni tšau-tšau villa. Ise jäin tulemusega rahule ja tahan seda varianti rohkem katsetada. Kirjus lõngas on omavahel segatud pruun ja must peenvill valget annab malamuudi alusvill. Mõnus oli kedrata ka pruuni ja mustasegust tupsulõnga, kujutan ette, et sellest kootud sall võiks päris vahva tulla.




Üldse on tore kui saab kedrata mingil kindlal eesmärgil, siis hakkab fantaasia rohkem tööle ja suudad end ka paremini töö tarvis kokku võtta!
Pilt ei anna küll väga hästi tegelikkust edasi, aga mingit aimu ehk ikka. Tõenäoliselt ei ole valge taust kõige parem värvide esile tulekuks.
Ketrasin ka ühe eriti jämeda ja pehme peenvillalõnga poja mütsi tarvis. Näis, kas õnnestub sellest midagi vastuvõetavat kududa!

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Talleralli on alanud!


Pole ammu enam postitusi teinud. Eks uudised ole ju üle Eesti ikka ühesugused:lumi, lumi, lumi... Ja mis selle kõrvale ikka muud mahub.

Nüüd siis on põhjust! Meie tublid maalambad alustasid oma traditsioonilist jaanuarikuist poegimist. Jääraisand Sass on aastaringi karjas ja alati sätivad emandad oma tallekeste tuleku jaanuarisse-veebruari. Siiani on tulnud seitse talle : viis poissi ja kaks tüdrukut. Mis maalamba eriti vahvaks teeb on see, et kõik talled on täiesti erinevad. Ka valged talled on mustade laikude või pruunide jalgadega, või siis erinevad villa pikkuse poolest.

Tore oleks saada nad millalgi korraga pildile, aga selliste rahutute loomakeste puhul tundub see üsna võimatu olevat.

Seniks siis mõni näide neist kes pildile jäid.
Esimene selle hooaja tall, kelle sündimine jäi veel möödunud aastasse. Kuna ei osanud nii vara sellelt lambalt tallesid oodata, oli ta rõõmsasti õues poeginud. Aga ei sellest midagi, poiss on tõeline rullike ja energiline nagu Duracelli jänes.

Sel aastal otsustasime lammastele nimed leida selle järgi mis neid iseloomustab, nagu indiaanlastel :). Kuna poisil oli algul raskusi emme tissi leidmisega, sai ta meie pere meestelt nimeks Möödaja.





Kaks valge ruhnu liini lamba kolmikutest. Kuna emal üks udara pool hästi ei tööta, on poiss Murjan ja preili Mää kitsepiima toidul. Kuigi pragmaatilised lambakasvatajad ütlevad siinkohal, et lutitamine pole rentaabel, ei ole meil veel südant lasta looduslikul valikul toimuda. Seda enam, et talled muidu tugevad ja ütlemata ilusad. Preili käib peremehel järgi nagu kutsikas ja reageerib ainult tema häälele.
Kõiki seitset, kuigi muidu nii erinevat ühendavad isalt päritud tilbad lõua all.
Nii, et kui ka mõne lamba puhtas maalambast põlvnemises võis kahelda, siis Sass on vere jälle puhtamaks uhtunud. Sügisel soovijail võimalik endale mõni tore tõutunnustega jäär karja saada.