Talleralli on alanud!

Pole ammu enam postitusi teinud. Eks uudised ole ju üle Eesti ikka ühesugused:lumi, lumi, lumi... Ja mis selle kõrvale ikka muud mahub.

Nüüd siis on põhjust! Meie tublid maalambad alustasid oma traditsioonilist jaanuarikuist poegimist. Jääraisand Sass on aastaringi karjas ja alati sätivad emandad oma tallekeste tuleku jaanuarisse-veebruari. Siiani on tulnud seitse talle : viis poissi ja kaks tüdrukut. Mis maalamba eriti vahvaks teeb on see, et kõik talled on täiesti erinevad. Ka valged talled on mustade laikude või pruunide jalgadega, või siis erinevad villa pikkuse poolest.

Tore oleks saada nad millalgi korraga pildile, aga selliste rahutute loomakeste puhul tundub see üsna võimatu olevat.

Seniks siis mõni näide neist kes pildile jäid.

Esimene selle hooaja tall, kelle sündimine jäi veel möödunud aastasse. Kuna ei osanud nii vara sellelt lambalt tallesid oodata, oli ta rõõmsasti õues poeginud. Aga ei sellest midagi, poiss on tõeline rullike ja energiline nagu Duracelli jänes.

Sel aastal otsustasime lammastele nimed leida selle järgi mis neid iseloomustab, nagu indiaanlastel :). Kuna poisil oli algul raskusi emme tissi leidmisega, sai ta meie pere meestelt nimeks Möödaja.

Kaks valge ruhnu liini lamba kolmikutest. Kuna emal üks udara pool hästi ei tööta, on poiss Murjan ja preili Mää kitsepiima toidul. Kuigi pragmaatilised lambakasvatajad ütlevad siinkohal, et lutitamine pole rentaabel, ei ole meil veel südant lasta looduslikul valikul toimuda. Seda enam, et talled muidu tugevad ja ütlemata ilusad. Preili käib peremehel järgi nagu kutsikas ja reageerib ainult tema häälele.

Kõiki seitset, kuigi muidu nii erinevat ühendavad isalt päritud tilbad lõua all.

Nii, et kui ka mõne lamba puhtas maalambast põlvnemises võis kahelda, siis Sass on vere jälle puhtamaks uhtunud. Sügisel soovijail võimalik endale mõni tore tõutunnustega jäär karja saada.