teisipäev, 5. juuni 2012

Lambad müügis

Müüa möödundaastased jäärapoisid
Ingmar: ema finull, isa maalammas. Hind 150 €

Tõnn: ema maalammas, isa finull.Hind 150€
Sven(Sokike): puhas finull. Hind 190€
Coco: puhas finull. Hind 190€
 
Paan: puhas maalammas. Hind 190€
Samuti müüme uttesid ja sellekevadisi tallesid, nii puhtatõulisi kui ristandeid. Saab ise valida, värvi ja villa järgi. Ristandtalled 90€, puhtatõulised 140€. Aastased uted: ristandid 140€ , puhtatõulised 190€

esmaspäev, 26. märts 2012

Mustade tallede aasta

Poegimine siis selleks aastaks edukalt lõpule jõudnud. Sel aastal oli tiineid uttesid 40 vanuses 2 ja enam aastat. Tulemuseks siiani poeginud 39 utel 65 elusat ja tervet talle+5 surnud loodet. Viied kolmikud, 17 paari kaksikuid ja ülejäänud üksikud. Ja nagu pealkiri näitab mustad talled suures ülekaalus- tervelt 42 musta, erinevate variatsioonidega: valge lauguga, valgete sokkide või sabaotsaga või siis hoopiski süsimustad. Aga rõõmsad ja lustlikud kõik.
Mõned valged siiski ikka on ka sekka eksinud. Siin kaks õekest kolmikutest, kolmandaks on must turske vennake.

Aga rootslased tegid meile sel aastal rõõmu- 12-st tallest 5 on pruunid ja 2 mustad uted, poisse on 2 pruuni,1 valge ja 2 musta. Pruunid uted on olnud meie eriliselt oodatud lemmikud ja neid siis saimegi, erineva värvivarjundi ja villalokiga. Allpool esimesena sündinud rootsi uteke valgelt emalt.
Lisaks ka natuke meie erinevate lasteaedade meeleolu- mida ilusam ilm ja päev edasi seda lustlikumaks läheb, hüppekaared ja jooksukiirus muudkui kasvavad.


Ehk siis kel on huvi rootsisoost poiste vastu, siis nelja kuu pärast on siit tulemas punt ilusaid soojätkajaid, lisaks on alles ka need poisid kes on päises oleval möödundsuvisel pildil. Kuidagi ei raatsinud neid sügisel patta panna ja nii nad ootavadki , et ehk leidub kusagil mõni kari, kes nende teeneid vajaks.

teisipäev, 14. veebruar 2012

Mõned mu talvised tegemised

Mardilaadal sain kotitäie vahvat landseeri villa ja lubasin perenaisele selle koos oma lammaste villaga lõngaks kedrata. Lõpuks olengi siis mingi tulemuseni jõudnud. Siin on mõned näited lõngadest mida tegin. Kõigepealt kirju-mirju stiilis, mis mulle endale kõige rohkem meeldib- selline lustakas ja lõbus tegemine, ei ole kindlat tooni vaid lased nii kuidas kraasi alt tuleb.




...ja tumehall


Kuna päris puhast valget koeravilla oli suhteliselt vähe, jäid ka heledad lõngad pisut määrdundvalged.




Nüüd aga oma lambavilla lõngadest.
Pruune toone olen seni saanud kolm, seda siis kui sorteerisin erinevate lammaste eri tooni villad välja. igal peenvillalambal on siiski erinevat tooni kohti, ei ole terve villak ühtlaselt ühetooniline. Tõenäoliselt suure noppimise peale saaks neid toone veelgi, mitte just palju ühesugust lõnga, aga väikeseks aktsendiks või triibuks ikka. Ja muidugi saab ka veel segada teiste värvidega, aga käsikraasidel ei tule see nii ühtlane.



Selline on meie teiste lammaste villadest kedratud lõngade värvigamma, äärmised peenvillalamba lõngad, hallid toonid maalammaste omad.



Ja lõpetuseks midagi talvist ja meeleolukat nähtuna läbi poistetoa akna.


Mõnusat talve jätku kõigile!

laupäev, 21. jaanuar 2012

Külaskäik

Igal meist üks küla Maarjamaal
Vähemalt ma palun seda teile
Tallinn pole ainult Eestimaa
Tulge külla, tulge külla meile

(Marek Sadam "Kirbla")

Ja nii nad igal nädalal teevadki, käivad külas maal ja näitavad teistele, kuidas seal elatakse.
Jutt on ETV saatest "Sõida maale". Seekord sattusid ka meile. Meil oli lustakas pärastlõuna ja killukesi sellest saab vaadata http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=124650. Meie juures on nad selle saate viimases kolmandikus. Tänud tegijatele ja jõudu kõigile maal pusijatele!


teisipäev, 1. november 2011

Soomet avastamas

12.-13. oktoobril toimus Läänemaa lambakasvatajate õppereis Soome.

Kolmapäeva varahommikul kogunes kamp vähem või rohkem staazikaid lambahuvilisi Haapsallu, et hakata vurama Soome poole. Taevas sähvis välke ja sadas tihedat vihma, aga seltskonda see ei heidutanud ja vaatamata varasele kellaajale olid kõik väga reipad ja jutuhimulised.
Ja meie reipus sai tasutud-Helsingi võttis meid vastu päikesepaiste ja kauni sügiskargusega!






Kõigepealt võtsime suuna Tamperre, kus meid tervitas Kaie Ahlskog-eestist pärit Pro Agria Pirkanmaa lambakasvatajate nõustaja(pildil seisab paremal). Nii palju kui aru sain, eestile kaduma läinud ainuke villaasjatundja. Ehk tuleb millalgi meid harima ja valgustama.
Tema järel sai sõna Eero Rautiainen,
lambakasvatajast loomaarst, kes on tegev liikumises Lammasmaailma OY(vt.http://lammasmaailma.fi/)
mis ühendab erinevaid lambakasvatajaid Soomes, aidates ühiselt tõsta inimeste teadlikkkust lambast kui väärtuslikust koduloomast, tehes ühist turundust ja teavitustööd.







Ühistegevuse tulemus on ka Tampere kaubahallis avatud müügiboks, kus saadaval kõikvõimalikud lambatooted alustades lihast ja lõpetades vilditud mänguasjadega.










Soome maalamba pargitud nahad olid pehmed ja kaunid, lõng samuti. Tundub, et Leili ja Kaire on unistustesse langenud-mida kogu sellest ilust küll võiks teha! :)







Järgmiseks viis meie tee Rantase nahaparklasse Lavias, kus tegutsevad kaksikvennad on selle suguvõsa neljas põlv, kes parkimistöökoda peavad. Maja vanem osa on 120 aastat tagasi nende vanavanaisa poolt parkimistöökojaks ehitatud ja seda tööd tehakse seal siiani, olles vahepeal juurdeehituste näol laiendust saanud.
Töö on raske ja rikkaks ei tee, aga tore oli näha oma ala tõelisi entusiaste, kes mitte just kõige kaasaegsemates tingimustes nii ilusat tööd nurisematta teevad.

Ei olnud lihtne seda bussitäit rahvast ilusate nahkade vahelt ära saada, eriti naisterahvaid. :)


PS. Vabandust, aga nüüd tuleb millegipärast tõeline segadus: pildid enne ja tekst pärast.




Ees ootas villafännide tõeline maiuspala -Bovik`i mahetalu(http://www.bovik.fi/ ),kus Ülle ja Sebastian Nurmi peavad üle 200 pealist soomelamba karja. Kuna soomelammas on lähedalt rootsi peenvillalamba sugulane, oli äratundmisrõõm suur. Jätsin osa oma südant nende armsate kräsuvillade juurde-tõeline värvide ja lokkide mitmekesisus.
Kange tahtmine oli ennast sinna sulaseks pakkuda.
Peale lammaste toimetavad talu 400 hektarilisel looduskaitsealusel maal ca 90 soome maatõugu veist-kyyttö`t.
Need on lahedad väikesekasvulised toredate pipipatsiliste kõrvadega tegelased.
Saime maitsta ka talu lammaste lihast valmistatud delikatesstooteid- suitsuvorsti, -keelt ja -fileed.
9-aastase kõva teavitustegevuse tulemusena on pererahvas oma niši leidnud- pakkudes tõelist luksuskaupa neile, kes oskavad sellest lugu pidada.
Vähetähtis ei ole siinjuures peremehe karismaatiline lähenemine mahetootmisele ja toidule üldiselt, ning perenaise relvitukstegev naeratus :)
Lõpetuseks külastasime veel Mariatta ja Pauli Saloneni talu Porvoo lähistel. Enne lauta sisenemist riietusime kuulekalt nagu kamp meditsiinitudengeid ja saime tervituseks sortsu antiseptikut peopessa. Tegu ikkagi tähtsa oxforddowni tõugu lamba tõulavaga Soomes.
Perenaine on sellega tegelenud 30 aastat ja nüüd on peab olude sunnil
loomakasvatuse lõpetama. Kurb ja õpetlik lugu sellest, et miski siin praeguses maailmas ei ole kindel ega igavene, me kõik sõltume tervisest ja paratamatult lisanduvatest aastatest koos kõige sellega kaasnevaga.
Oxforddown on põnev elukas küll-pealaest sõna otseses mõttes jalatallani karvane. Liha on tal kah üksjagu rohkem kui kõigil maalammastel ja teistel heavillalistel.
Ja siiski tundsin, et meie tee- kasvatada kirjusid pehmevillalisi lambaid on minu jaoks õige.
Maailm on mitmekesine, siia mahub igasugust suhtumist ja see teebki elu huvitavaks.

Selline siis väike ülevaade meie reisist. Aitäh Dianale kaasakutsumast ja grupi eest hoolitsemast; vahvale "pinginaabrile" Kairele, kellel on alles võime vaimustuda, mis on praeguses asises maailmas üsna haruldane oskus; Myele tema elurõõmu ja ilusate piltide eest; ning kõigile teistele, kes ise sõidust rõõmu tundsid ja kaaslastelgi sellest rõõmu tunda aitasid!

kolmapäev, 5. oktoober 2011

Loomad müügis!


Sellesügisene loomade niitmine on käsil ja alustuseks võtsime ette poisid. Iga järgmine on teisest ilusam ja pehmem, süda tilgub verd kui mõtled, et nad peaksid kõik potti minema. Sestap loodame, et keegi, kes veel selleks sügiseks jäära pole leidnud, võiks siit mõne meelepärase saada. Värvivalik ja villa pikkus on väga mitmekesine. Hind on kokkuleppe küsimus!




Kõrvaloleval pildil on ristandjäär Tõnn, ema maalammas ja isa finull Bruno. Sündides oli beezikas-pruun, nüüd läikivvalge. Emalt päranduseks sarved, isalt ilus villasäbar.
Sündinud 29.03.2011










Siin sama poiss peale pügamist, eriti hästi on näha Brunolt pärit pruun siidine pea ja jalad.














Ristandjäär Asterix - ema maalammas, isa-finull Sukanõel
Sündinud 04.08.2010













Siin kaks toredat maalamba poissi, üks kaugelt näha, et kirju, aga teise tumeda kasuka all peidus üllatavaid toone. Vill mõlemal kahekihiline, alusvill pehme hall. Tume poiss on Paan, sündinud 19.04.2011; kirju poiss on Võru sündinud 11.04.2011
Samad poisid peale pügamist- iial ei või teada mis pika kasuka alt välja võib tulla- oleks justkui tindiga pritsitud :) Mõlemal Sassilt päranduseks sarved ja tilbad.


Üks põnev tegelane! Finull Ida sai kevadel kolmikud, kellest üks oli pruun tüdruk ja täiesti Brunosse, valge ja must poiss aga paistsid millegi pärast kahtlased- hakkasid kole kiiresti sarvi kasvatama ja must ka värvi muutma. Suve lõpuks oli mustast poisist järgi selline. Ehk siis saage tuttavaks ristandjäär Indus- ema finull Ida ja isa Sass.
Sündinud 15.04.2011







Ja selline näeb ta välja peale pügamist- pruuni ja valge alt tuli välja kaunis hõbehall. Ja leidsime ka pisikesed tilbad- kindel märk Sassi verest. Vill pehme ja finullile omaselt säbaraline.












Finull Ordi
Sündinud 18.04.2011














Induse kaksikvend Ingmar- kah Sassivereline ristand. Sünd 15.04.2011


Puhtaverelised finullipoisid söömahoos.Kõik aprillikuised ja kena säbaralise villaga.





































Karjas pakkumisel kokku 30 jäära, nende hulgas ka Sass, kes andnud terve põlvkonna väga ilusaid maalambatunnustega tallesid. Kuna olemasolev maa seab karja suurusele piirid, oleme otsustanud müüa ka noori uttesid, nii sellekevadisi kui aasta-paariseid. Nende värvid ja villakvaliteet poiste omadega sarnased,võib leida igale maitsele vastavat. Soovime väga, et parimad võiksid leida uue kodu ega peaks minema pilvelammasteks.

neljapäev, 28. aprill 2011

Titeuudised

Selleaastane poegimine on nüüdseks enamvähem lõpukorral- mõni noor utt ongi veel jäänud. Ühtepidi on tore kui tited korraga ei tule - rõõmu pisikestest jätkub kauemaks. Teistpidi aga võib ka rõõmsatest sündmustest ja ootamistest lõpuks väsida. Igatahes 4 kuud kestnud tallesaaga tulemusena on meil nüüd 53 rõõmsat tallekest, kellest suurem jagu ehk 30 on jäärapoisid.

Uted olid jagatud kahe isanda- maalamba Sassi ja peenvilla Bruno vahel, kes mõlemad tulid oma ülesandega kenasti toime, pärandades oma parimad omadused ka järeltulijatele.


Bruno on väga ilusa pruuni villaga ja uskumatult inimeselembene tegelane. Ükskõik kes lammaste juurde läheb- Bruno lükkab oma nina talle pihku ja ootab hellust ja tähelepanu. Eriti huvitav on see, et tal jätkub südamlikkust ka konkurendile. Kuna Sass ei suuda oma sarvi tegevuseta hoida ja kipub neid lauda seina peal proovima, olime sunnitud ta lõa otsa panema. Nüüd magab Bruno , kes võiks rivaali tegevusvälja piiratusest rõõmustada, peaaegu Sassi kaisus ega lähe temast ka päeva jooksul kuigi kaugele.
Usun, et Bruno on pärandanud oma leebe iseloomu ka talledele- vähemalt üks must ristandutetall on meil koera eest. Nii kui maha kükitad poeb sülle ja ootab hellitamist. Rääkimata sellest, et tema ilus vill on ka talledele edasi antud. Meil on terve galerii imepehmet enamjaolt musta ja pruuni tallevilla tulemas, nii puhastverd rooslastelt kui ristanditelt, näis milline nende vill täiskasvanuna on.




Iga aastakäik tallesid on omanäolised. Selle aasta eripäraks on akroobaatide rohkus. Ei ole ma enne märganid, et vaevalt päevane tall juba suurte seljas ratsutama hakkaks, mõni üksik suuremana vahel jah, aga nüüd lausa elatakse suurte seljas. Ei tea kas külm talv sundis varbaid soojendama? ;) Teine uus asi on vargapoiste ja -plikade rohkus. See on lausa massiline ja eeskätt rootsi verd tallede seas. Kuna on nii palju flegmaatilisi noori poegijaid, kes asjast arugi ei saa, paistab varastamine ka üsna hõlbus olevat.Tallede värvigamma ulatub lumivalgest süsimustani. Allpool mõni näide sellest. Eriti lahe on preili "punapea"- kaval utetall, keda ema algul kuidagi omaks ei tahtnud tunnistada (blondiinil äkki punapäine tütar), aga kes leidis enda toitmiseks hea lahenduse-läheneda udarale tagantpoolt, kuhu matsaka ema pea ei ulatu tõrjuma. Ja kuna emal on piisavalt tegemist oma lemmiktütre nunnutamisega, ei pane ta tähelegi kui teine ka kõhu täis saab. Õde siis see lumivalguke pruunide põlvedega.

Mõni tall jälle on laiguline,sealt sai ka nime -Laigu.

Teine päris maalambaliselt kirju.

Pruune tallesid on sellel aastel mitmes toonis. Siin üks ristandtall, kelle värviks nimetaks beezikaspruun. Väga hea ema kaks ühte tooni talle, kelle värvimõjud on isalt, emalt aga pojale sarved ja tütrele tilbad. Huvitav näha milliseks tegelik villavärv muutub, kui tallevill ükskord ära saab pügatud.

Järgmine pruuni mõjutusega uteke, kelle värvi nimetaksin roosakaspruuniks. Vill on pehme ja ootan juba millal kasvab piisavalt pikaks, et niita ja voki peal proovida.

Taas pruun, aga seekord juba puhas rootslane.

Ja jälle pruun preili, kellel eriti tume ja läikiv vill, selline gobelääni tüüpi, ka kaksikvend samasugune.

Siin meie kangelasema Ida oma kolmikutega. Väga vapper ja tubli ning talled toredad- pruun tüdruk ja teised poisid. Üldse on sel aastal rootsi tüdrukud kõik pruunid ja poisse on kõigis värvitoonides-valge, mustad ja pruunid.
Selline siis seis praegu. Küll oleks tore kui võiks vähemalt osa poistest elule jätta- saaks palju toredaid maalambaid ja rootsi peenvillakaid. Kui kellelgi on huvi siis võib meiega meili teel ühendust võtta. Esimesed poisid on loovutamisvalmis juba juunis.
Päikselist kevadet kõigile!