12.-13. oktoobril toimus Läänemaa lambakasvatajate õppereis Soome.
Kolmapäeva varahommikul kogunes kamp vähem või rohkem staazikaid lambahuvilisi Haapsallu, et hakata vurama Soome poole. Taevas sähvis välke ja sadas tihedat vihma, aga seltskonda see ei heidutanud ja vaatamata varasele kellaajale olid kõik väga reipad ja jutuhimulised.
Ja meie reipus sai tasutud-Helsingi võttis meid vastu päikesepaiste ja kauni sügiskargusega!
Kõigepealt võtsime suuna Tamperre, kus meid tervitas Kaie Ahlskog-eestist pärit Pro Agria Pirkanmaa lambakasvatajate nõustaja(pildil seisab paremal). Nii palju kui aru sain, eestile kaduma läinud ainuke villaasjatundja. Ehk tuleb millalgi meid harima ja valgustama.
Tema järel sai sõna Eero Rautiainen,
mis ühendab erinevaid lambakasvatajaid Soomes, aidates ühiselt tõsta inimeste teadlikkkust lambast kui väärtuslikust koduloomast, tehes ühist turundust ja teavitustööd.
Järgmiseks viis meie tee Rantase nahaparklasse Lavias, kus tegutsevad kaksikvennad on selle suguvõsa neljas põlv, kes parkimistöökoda peavad. Maja vanem osa on 120 aastat tagasi nende vanavanaisa poolt parkimistöökojaks ehitatud ja seda tööd tehakse seal siiani, olles vahepeal juurdeehituste näol laiendust saanud.
Töö on raske ja rikkaks ei tee, aga tore oli näha oma ala tõelisi entusiaste, kes mitte just kõige kaasaegsemates tingimustes nii ilusat tööd nurisematta teevad.
Ei olnud lihtne seda bussitäit rahvast ilusate nahkade vahelt ära saada, eriti naisterahvaid. :)
PS. Vabandust, aga nüüd tuleb millegipärast tõeline segadus: pildid enne ja tekst pärast.
Ees ootas villafännide tõeline maiuspala -Bovik`i mahetalu(
http://www.bovik.fi/ ),kus Ülle ja Sebastian Nurmi peavad üle 200 pealist soomelamba karja. Kuna soomelammas on lähedalt rootsi peenvillalamba sugulane, oli äratundmisrõõm suur. Jätsin osa oma südant nende armsate kräsuvillade juurde-tõeline värvide ja lokkide mitmekesisus.
Kange tahtmine oli ennast sinna sulaseks pakkuda.
Peale lammaste toimetavad talu 400 hektarilisel looduskaitsealusel maal ca 90 soome maatõugu veist-kyyttö`t.
Need on lahedad väikesekasvulised toredate pipipatsiliste kõrvadega tegelased.
Saime maitsta ka talu lammaste lihast valmistatud delikatesstooteid- suitsuvorsti, -keelt ja -fileed.
9-aastase kõva teavitustegevuse tulemusena on pererahvas oma niši leidnud- pakkudes tõelist luksuskaupa neile, kes oskavad sellest lugu pidada.
Vähetähtis ei ole siinjuures peremehe karismaatiline lähenemine mahetootmisele ja toidule üldiselt, ning perenaise relvitukstegev naeratus :)
Lõpetuseks külastasime veel Mariatta ja Pauli Saloneni talu Porvoo lähistel. Enne lauta sisenemist riietusime kuulekalt nagu kamp meditsiinitudengeid ja saime tervituseks sortsu antiseptikut peopessa. Tegu ikkagi tähtsa oxforddowni tõugu lamba tõulavaga Soomes.
Perenaine on sellega tegelenud 30 aastat ja nüüd on peab olude sunnil
loomakasvatuse lõpetama. Kurb ja õpetlik lugu sellest, et miski siin praeguses maailmas ei ole kindel ega igavene, me kõik sõltume tervisest ja paratamatult lisanduvatest aastatest koos kõige sellega kaasnevaga.
Oxforddown on põnev elukas küll-pealaest sõna otseses mõttes jalatallani karvane. Liha on tal kah üksjagu rohkem kui kõigil maalammastel ja teistel heavillalistel.
Ja siiski tundsin, et meie tee- kasvatada kirjusid pehmevillalisi lambaid on minu jaoks õige.
Maailm on mitmekesine, siia mahub igasugust suhtumist ja see teebki elu huvitavaks.
Selline siis väike ülevaade meie reisist. Aitäh Dianale kaasakutsumast ja grupi eest hoolitsemast; vahvale "pinginaabrile" Kairele, kellel on alles võime vaimustuda, mis on praeguses asises maailmas üsna haruldane oskus; Myele tema elurõõmu ja ilusate piltide eest; ning kõigile teistele, kes ise sõidust rõõmu tundsid ja kaaslastelgi sellest rõõmu tunda aitasid!
Aga rootslased tegid meile sel aastal rõõmu- 12-st tallest 5 on pruunid ja 2 mustad uted, poisse on 2 pruuni,1 valge ja 2 musta. Pruunid uted on olnud meie eriliselt oodatud lemmikud ja neid siis saimegi, erineva värvivarjundi ja villalokiga. Allpool esimesena sündinud rootsi uteke valgelt emalt.
Lisaks ka natuke meie erinevate lasteaedade meeleolu- mida ilusam ilm ja päev edasi seda lustlikumaks läheb, hüppekaared ja jooksukiirus muudkui kasvavad.
12.-13. oktoobril toimus Läänemaa lambakasvatajate õppereis Soome.
Soome maalamba pargitud nahad olid pehmed ja kaunid, lõng samuti. Tundub, et Leili ja Kaire on unistustesse langenud-mida kogu sellest ilust küll võiks teha! :)
Üks põnev tegelane! Finull Ida sai kevadel kolmikud, kellest üks oli pruun tüdruk ja täiesti Brunosse, valge ja must poiss aga paistsid millegi pärast kahtlased- hakkasid kole kiiresti sarvi kasvatama ja must ka värvi muutma. Suve lõpuks oli mustast poisist järgi selline. Ehk siis saage tuttavaks ristandjäär Indus- ema finull Ida ja isa Sass.
Induse kaksikvend Ingmar- kah Sassivereline ristand. Sünd 15.04.2011
Puhtaverelised finullipoisid söömahoos.Kõik aprillikuised ja kena säbaralise villaga.
Selleaastane poegimine on nüüdseks enamvähem lõpukorral- mõni noor utt ongi veel jäänud. Ühtepidi on tore kui tited korraga ei tule - rõõmu pisikestest jätkub kauemaks. Teistpidi aga võib ka rõõmsatest sündmustest ja ootamistest lõpuks väsida. Igatahes 4 kuud kestnud tallesaaga tulemusena on meil nüüd 53 rõõmsat tallekest, kellest suurem jagu ehk 30 on jäärapoisid.
Bruno on väga ilusa pruuni villaga ja uskumatult inimeselembene tegelane. Ükskõik kes lammaste juurde läheb- Bruno lükkab oma nina talle pihku ja ootab hellust ja tähelepanu. Eriti huvitav on see, et tal jätkub südamlikkust ka konkurendile. Kuna Sass ei suuda oma sarvi tegevuseta hoida ja kipub neid lauda seina peal proovima, olime sunnitud ta lõa otsa panema. Nüüd magab Bruno , kes võiks rivaali tegevusvälja piiratusest rõõmustada, peaaegu Sassi kaisus ega lähe temast ka päeva jooksul kuigi kaugele.
Tallede värvigamma ulatub lumivalgest süsimustani. Allpool mõni näide sellest. Eriti lahe on preili "punapea"- kaval utetall, keda ema algul kuidagi omaks ei tahtnud tunnistada (blondiinil äkki punapäine tütar), aga kes leidis enda toitmiseks hea lahenduse-läheneda udarale tagantpoolt, kuhu matsaka ema pea ei ulatu tõrjuma. Ja kuna emal on piisavalt tegemist oma lemmiktütre nunnutamisega, ei pane ta tähelegi kui teine ka kõhu täis saab. Õde siis see lumivalguke pruunide põlvedega.
Selline siis seis praegu. Küll oleks tore kui võiks vähemalt osa poistest elule jätta- saaks palju toredaid maalambaid ja rootsi peenvillakaid. Kui kellelgi on huvi siis võib meiega meili teel ühendust võtta. Esimesed poisid on loovutamisvalmis juba juunis.