Meenutusi Mardilaadast

Selleks korraks siis läbi see käsitööliste pidu, kus minagi esimest korda asjaosaline sain olla. Tõeliselt värskendav näha inimesi, kes tahavad ja oskavad midagi oma kätega luua. See on midagi erilist tänapäeva valmistehtud asjade maailmas, kus kõik on ühetaoline ja isikupäratu. Samas on ju igas inimeses midagi Loojast, kes lõi meid oma näo järgi, ehk siis kah sooviga luua, olgu selleks siis mis iganes. Ja tore kui see looming pakub rõõmu nii endale kui teistele.
Sellest on vaid mõned aastad tagasi, kui oma armsa vanatädi kirstu juures pidin koos leinakurbusega kibedalt tunnistama, et käsitöömeistrist tädi viis kõik oma hääd oskused enesega hauda kaasa. Meie nooremad ei leidnud aega ja ega ka väga suurt huvi neid temalt õppida. Andsin sealsamas kõigile kohalolijaile lubaduse, et vähemalt ketramise õpin ära. Ega ma hästi ette kujutanud, kust sellist toredat memmekest võiks leida, kes minusugust kobakäppa võtaks õpetada.
Aga kes otsib see leiab! Ja üldse mitte memmed vaid noored naised, kes sellel alal juba päris asjatundjad. Algul Gilleke, kes tutvustas kedervart, seejärel Julika juures ketruspäeval oli minu üllatus suur, kui enamik kohalviibinud vokitallajatest olid minuealised või sootuks nooremad. Igalühel mingi oma hea nipp või näpunäide mida lahkelt jagati. Esimesed tõsised nõuanded tulid Annikalt, Merikeselt ja Liisilt. Ja kuigi nende oskuste ja kogemusteni jõudmisega läheb veel aega, oli siiski nii innustav Mardilaadal olla ja tunda, et pisutki oskad teha midagi nii igiomast ja armast nagu ketramine. Näha seda äratundmisrõõmu vanemate prouade silmis, lapsepõlveigatsust omaealiste omas, leiutamistahet meeste nägudel ja väikeste laste vaimustust vokiratta keerlemisest. Ka seda üllatust, et eestimaiste lammaste seljast võib ka pehmet lõnga saada, ning peaaegu lapselikku rõõmu ja vaimustust villalokkidest. Nii armas!
Ja siis veel kohtuda vanade tuttavatega ja saada uusi! Tore oli koos boksinaabrite Lahemaalaste ja Katriniga. Siiani vaid tuttavad kodulehtede ja FB kaudu. Mis võiks veel parem kiitus eesti maalambale olla kui teie kaunid kudumid! Airi, kelle kudumeid ja lõngu olen seni vaid blogis imetlenud- no on ikka tõeliselt pehmed ja mõnusad, oma käega järgi proovitud :) Ning muidugi väsimatu ketraja ja jutuvestja Annika ja armsad Maavillased, kes hoolimata pikast teest ikka rõõmsad ja positiivsed jaksasid olla. Rääkimata oma seltsilistest.
Ei muud kui jääme järgmise Mardilaada ootele!