Neljapäev, 28. aprill 2011

Titeuudised

Selleaastane poegimine on nüüdseks enamvähem lõpukorral- mõni noor utt ongi veel jäänud. Ühtepidi on tore kui tited korraga ei tule - rõõmu pisikestest jätkub kauemaks. Teistpidi aga võib ka rõõmsatest sündmustest ja ootamistest lõpuks väsida. Igatahes 4 kuud kestnud tallesaaga tulemusena on meil nüüd 53 rõõmsat tallekest, kellest suurem jagu ehk 30 on jäärapoisid.

Uted olid jagatud kahe isanda- maalamba Sassi ja peenvilla Bruno vahel, kes mõlemad tulid oma ülesandega kenasti toime, pärandades oma parimad omadused ka järeltulijatele.


Bruno on väga ilusa pruuni villaga ja uskumatult inimeselembene tegelane. Ükskõik kes lammaste juurde läheb- Bruno lükkab oma nina talle pihku ja ootab hellust ja tähelepanu. Eriti huvitav on see, et tal jätkub südamlikkust ka konkurendile. Kuna Sass ei suuda oma sarvi tegevuseta hoida ja kipub neid lauda seina peal proovima, olime sunnitud ta lõa otsa panema. Nüüd magab Bruno , kes võiks rivaali tegevusvälja piiratusest rõõmustada, peaaegu Sassi kaisus ega lähe temast ka päeva jooksul kuigi kaugele.
Usun, et Bruno on pärandanud oma leebe iseloomu ka talledele- vähemalt üks must ristandutetall on meil koera eest. Nii kui maha kükitad poeb sülle ja ootab hellitamist. Rääkimata sellest, et tema ilus vill on ka talledele edasi antud. Meil on terve galerii imepehmet enamjaolt musta ja pruuni tallevilla tulemas, nii puhastverd rooslastelt kui ristanditelt, näis milline nende vill täiskasvanuna on.




Iga aastakäik tallesid on omanäolised. Selle aasta eripäraks on akroobaatide rohkus. Ei ole ma enne märganid, et vaevalt päevane tall juba suurte seljas ratsutama hakkaks, mõni üksik suuremana vahel jah, aga nüüd lausa elatakse suurte seljas. Ei tea kas külm talv sundis varbaid soojendama? ;) Teine uus asi on vargapoiste ja -plikade rohkus. See on lausa massiline ja eeskätt rootsi verd tallede seas. Kuna on nii palju flegmaatilisi noori poegijaid, kes asjast arugi ei saa, paistab varastamine ka üsna hõlbus olevat.Tallede värvigamma ulatub lumivalgest süsimustani. Allpool mõni näide sellest. Eriti lahe on preili "punapea"- kaval utetall, keda ema algul kuidagi omaks ei tahtnud tunnistada (blondiinil äkki punapäine tütar), aga kes leidis enda toitmiseks hea lahenduse-läheneda udarale tagantpoolt, kuhu matsaka ema pea ei ulatu tõrjuma. Ja kuna emal on piisavalt tegemist oma lemmiktütre nunnutamisega, ei pane ta tähelegi kui teine ka kõhu täis saab. Õde siis see lumivalguke pruunide põlvedega.

Mõni tall jälle on laiguline,sealt sai ka nime -Laigu.

Teine päris maalambaliselt kirju.

Pruune tallesid on sellel aastel mitmes toonis. Siin üks ristandtall, kelle värviks nimetaks beezikaspruun. Väga hea ema kaks ühte tooni talle, kelle värvimõjud on isalt, emalt aga pojale sarved ja tütrele tilbad. Huvitav näha milliseks tegelik villavärv muutub, kui tallevill ükskord ära saab pügatud.

Järgmine pruuni mõjutusega uteke, kelle värvi nimetaksin roosakaspruuniks. Vill on pehme ja ootan juba millal kasvab piisavalt pikaks, et niita ja voki peal proovida.

Taas pruun, aga seekord juba puhas rootslane.

Ja jälle pruun preili, kellel eriti tume ja läikiv vill, selline gobelääni tüüpi, ka kaksikvend samasugune.

Siin meie kangelasema Ida oma kolmikutega. Väga vapper ja tubli ning talled toredad- pruun tüdruk ja teised poisid. Üldse on sel aastal rootsi tüdrukud kõik pruunid ja poisse on kõigis värvitoonides-valge, mustad ja pruunid.
Selline siis seis praegu. Küll oleks tore kui võiks vähemalt osa poistest elule jätta- saaks palju toredaid maalambaid ja rootsi peenvillakaid. Kui kellelgi on huvi siis võib meiega meili teel ühendust võtta. Esimesed poisid on loovutamisvalmis juba juunis.
Päikselist kevadet kõigile!