kolmapäev, 17. november 2010

Meenutusi Mardilaadast

Selleks korraks siis läbi see käsitööliste pidu, kus minagi esimest korda asjaosaline sain olla. Tõeliselt värskendav näha inimesi, kes tahavad ja oskavad midagi oma kätega luua. See on midagi erilist tänapäeva valmistehtud asjade maailmas, kus kõik on ühetaoline ja isikupäratu. Samas on ju igas inimeses midagi Loojast, kes lõi meid oma näo järgi, ehk siis kah sooviga luua, olgu selleks siis mis iganes. Ja tore kui see looming pakub rõõmu nii endale kui teistele.
Sellest on vaid mõned aastad tagasi, kui oma armsa vanatädi kirstu juures pidin koos leinakurbusega kibedalt tunnistama, et käsitöömeistrist tädi viis kõik oma hääd oskused enesega hauda kaasa. Meie nooremad ei leidnud aega ja ega ka väga suurt huvi neid temalt õppida. Andsin sealsamas kõigile kohalolijaile lubaduse, et vähemalt ketramise õpin ära. Ega ma hästi ette kujutanud, kust sellist toredat memmekest võiks leida, kes minusugust kobakäppa võtaks õpetada.
Aga kes otsib see leiab! Ja üldse mitte memmed vaid noored naised, kes sellel alal juba päris asjatundjad. Algul Gilleke, kes tutvustas kedervart, seejärel Julika juures ketruspäeval oli minu üllatus suur, kui enamik kohalviibinud vokitallajatest olid minuealised või sootuks nooremad. Igalühel mingi oma hea nipp või näpunäide mida lahkelt jagati. Esimesed tõsised nõuanded tulid Annikalt, Merikeselt ja Liisilt. Ja kuigi nende oskuste ja kogemusteni jõudmisega läheb veel aega, oli siiski nii innustav Mardilaadal olla ja tunda, et pisutki oskad teha midagi nii igiomast ja armast nagu ketramine. Näha seda äratundmisrõõmu vanemate prouade silmis, lapsepõlveigatsust omaealiste omas, leiutamistahet meeste nägudel ja väikeste laste vaimustust vokiratta keerlemisest. Ka seda üllatust, et eestimaiste lammaste seljast võib ka pehmet lõnga saada, ning peaaegu lapselikku rõõmu ja vaimustust villalokkidest. Nii armas!
Ja siis veel kohtuda vanade tuttavatega ja saada uusi! Tore oli koos boksinaabrite Lahemaalaste ja Katriniga. Siiani vaid tuttavad kodulehtede ja FB kaudu. Mis võiks veel parem kiitus eesti maalambale olla kui teie kaunid kudumid! Airi, kelle kudumeid ja lõngu olen seni vaid blogis imetlenud- no on ikka tõeliselt pehmed ja mõnusad, oma käega järgi proovitud :) Ning muidugi väsimatu ketraja ja jutuvestja Annika ja armsad Maavillased, kes hoolimata pikast teest ikka rõõmsad ja positiivsed jaksasid olla. Rääkimata oma seltsilistest.
Ei muud kui jääme järgmise Mardilaada ootele!

teisipäev, 5. oktoober 2010

Villasaak

Selleks korraks siis jälle lõppenud - meie igasügisene ja -kevadine mõnu - lambapügamine! Iga aastaga tuleb rohkem vilumust ja ka pügatavate arv suureneb. Sel aastal võtsime ette tervelt 53 villakera. Algul tundus see küll võimatu ülesandena nii paljud lambaraudade alt läbi lasta, aga saime hakkama, ilma et keegi oleks viga saanud või meil lihased haigeks jäänud. Isegi natuke kahju, et läbi sai. See on parim võimalus oma pudulojuseid paremini tundma õppida ja ka väikest selekteerimist teha. Mingist hetkest seab maa ja muud olud piiri, millest suuremaks karja kasvatada ei saa ja siis tuleb hakata otsustama keda võtta, keda jätta. Kui ikka oled kogu lamba villa sõrmede vahelt läbi lasknud, tajunud milline see tundub -kas on pehme, hästi niidetav, millised värvitoonid, ning ka seda mismoodi lammas ise ennast üleval peab, siis on hiljem palju kergem neid saatuslikke otsuseid vastu võtta.
Sel korral saime ka tõelise niitmiselamuse osaliseks. Meie kevadel ostetud gotlandilamba tall pidas end niimoodi üleval nagu olekski niitmiseks loodud- nii kuidas sa tema pikali panid, nii tema ka jäi, justkui oleks traadist või mingist voolimisvahendist valmistatud. Peremees tahtis niita kõhualust-aga palun! võin hoida graatsiliselt oma jalga, perenaisel vaja kuklatagust pügada- milles küsimus! pead võib ju ülespoole tõsta, just nii nagu soovite. Ei tea kas kõik Diana lambad on sellised, või on meil tegu kellegi haruldasega. Igatahes aitüma Dianale selle kaunitarist imelooma eest!
Villa saime igasugust. Ja tore ongi, kõlbab nii viltimiseks kui pehme lõnga ketramiseks, rääkimata ilusatest villalokkidest, mida siia ja sinna kasutada. Muidugi on finullide niitmine puhas lõbu ja kui terve kari koosneks vaid neist, läheks töö kordades kiiremini, aga tahket rooga on ka vaja, paljas magustoidust elamine pole ikka see :)












Ristandite villaga olen ka väga rahul. Kuigi ketramiseni pole veel jõudnud
paistab vill silma ja käe järgi hinnates väga hea.
















Mustade tüdrukute vill on pisut säbaralisem ja pehmem kui valge poisi oma, aga eks tütred kipuvadki ju rohkem isadesse ja poisid emadesse olema. Muidugi on kõigi kolme ristandi emad ka päris kena villaga. Näis mis tulemus kedrates tuleb!

pühapäev, 19. september 2010

Sügistervitus

Aeg lendab pöörase kiirusega ja lõpuks otsustasin näpistada pisut, et panna kirja , kuidas meie lammastel läheb. Nagu teada on maalammas visa loom ja hoolimata kuumusest ning muudest raskustest on kõik viis suvel sündinud ristandtalle elu ja tervise juures. Kasvavad teised imekiiresti ja on väga krapsakad.


Sellel pildil on viimati sündinud utetall,
kellele pidime ämmaemandat mängima. Nagu näha on ta iseäranis erksa olekuga. Imelugu seegi, et kuigi nii ema kui isa on mõlemad mustad, tuli talleke valge, tugevate peenvillalamba tunnustega- lühike saba,peenvillaka kõrvad. Villa kohta on veel vara järeldusi teha.






Siin on esiplaanil jäärapoiss, kes sündis suvistest esimesena. Emalt on saanud päranduseks ilusad väiksed sarvemuksud ja argliku meele.



Siin tilpadega noormees, tugev ja sitke.
















Sellel pildil võib näha suuremat jagu meie jäärapoistest, selline on meie selleaastane saak, peale kõige suurema ja võimsama pruuni jäära Pruno, kes on ainus kõrvamärgistatu pildil. Härrasmees, kes peab ennast poisikeste karjas väärikalt üleval ja ootab kannatlikult aega, mil neiude juurde üle viiakse.


Siin on esiplaanil märtsi algul sündi-
nud maalamba ja peenvillaka
ristandjäär.
Ei tea kas sellest, et oli üksiktall,
või mingil muul teadmata põhjusel,
on ta kasvanud kiiremini kui teised.
Ta ei jää suuruselt maha jaanuaris
sündinud maalamba jääradele ja
on suurem mõniaeg hiljem sündinud
peenvillakatest, kes peaksid ju
loomu poolest suuremad olema.
Nii, et igasugu üllatusi võib ette tulla.




Üks meie maalambapoistest, kellel on uskumatult pikk vill - sobib tõenäoliselt hästi sokilõngaks.
Kui kellelegi huvi pakuks, müüksime ta hea meelega soojätkajaks - huvitav oleks näha, milliseks ta kasvab. Iseloom on tal väga sõbralik ja uudishimulik.


Lõpuks veel mõned halli sügisilma silmarõõmustajad:


Särav päevakübar - lill mis on oma nime väärt - päikeselaik keset koltunud sügist. Meil õitseb suurest suvest siiani ega näita veel väsimuse märke. Tõeline rõõmustaja vihmase ja pilves ilma ajal.











Kassinaeris - sama väsimatu õitseja juba vähemalt juulist saati. Ja sellest ei ole midagi, et üks õis ei kesta kuigi kaua, neid tuleb aina juurde. Ning isegi kui mingil hetkel tundus, et kõik taimed on kuumaga otsa saanud, hakkasid esimese vihmaga uued võsud usinasti kasvama. Õied peale ilu veel ka teeks suurepärased!




Ning lõpuks sügislill - omapärane isik. Kevadel kasvatab lehed, mis suvel kuivavad, nii et unustad tema olemasolugi ja sügisel hakkab õitsema nagu suur krookus. Ilus värvilaik temagi, kuigi mürgine!











Kaunist sügist kõigile ja sära päevadesse hoolimata vihmast, tuulest ja külmast!








kolmapäev, 28. juuli 2010

Selle suve tegijad!


Meie tublid maalambad läksid sellel suvel teisele ringile- miks jätta juhus kasutamata ja proovida, millised oleksid peenvilla poisi järeltulijad. Palun väga siin nad on! Valge preili ja must noormees. Sukanõel jättis meile veel pärandust- nüüdseks on üks valge poiss lisandunud ja kahtlustame veel kahte poegijat. Maalammas ikka jaksab, palavusest hoolimata.

Saage tuttavaks- preili Tralla. Isalt päritud lokid, lühike saba ja muidu väljanägemine, emalt tilbad lõua all ja sitkus, hiljem näeb kas ka paksem vill.

Teised tegijad on meie pere mehed.

Algul tundus, et hakkavad Noa laeva ehitama...



... aga siis tuli välja, et teevad hoone
4 in 1- küün-loomade varjualune-söödasõim-vaatetorn. Kui ükskord katus peal, riputame üles ka ilmarahvale näidata. Igatahes praegu tundub paljutõotav!















teisipäev, 13. juuli 2010

Suur suvi on käes...











...ja mesimummud juba esimese linnumagusa proovimiseks kokku kogunud.



Kuigi palavus ei lase väljas pikalt toimetada, saab soojust villapesemise juures ära kasutada. Panen villad õhtul vanni likku ja lasen tünnid vett täis.( Vihmavee luksust ei saa praegu paraku endale lubada!) Ligunevad need villad seal siis järgmise õhtuni, mil tünnides vesi mõnusalt soojaks on läinud. Nüüd hea pesemine ette võtta. Panen ikka nõudepesuvahendit ka, nagu Liisi blogis kirjas, aga vett enam kuumemaks ei aja. Viimasesse loputusvette panen uue portsu villa likku- ja nii iga päev üks kotitäis. Kui veel ilusat ilma peab, saab mustad kotid tühjaks ja puhtad täis. Siit edasi teekond, kas villavabrikusse, oma vokile või huvilistele müügiks. Siinkohal tahangi mainida, et kui kellelgi on huvi pestud või pesemata villa, kraasitud villa või villalokkide vastu, võtke meiega ühendust.











esmaspäev, 17. mai 2010

pühapäev, 25. aprill 2010

Puhtu - imeline paik Eestimaal

Läänemaal Virtsu külje all on koht, mis on meie pere lemmik juba viimased viisteist aastat.
Puhtulaid - laid, kuhu pääseb kuiva jalaga ja mis on imeline igal aastaajal. Lindude, ornitoloogide ja muidu loodusesõprade paradiis. Kitsas maariba keset lahesoppi, keskel teerada ja kahel pool teed iidsed puud, nende seas võimas vana tamm ja mänd, kes on näinud viimase 360-370 aasta torme ja päikest selles maanukas.

Võtsime täna aja maha ja käisime Puhtus kevadet nautimas. Metsa all on näha varakevadist värvi- ja vitamiiniandjat karulauku.


Nüüd on lambasõprade meeleheaks lisandunud veel üks maiuspala, miks seda kanti külastada - sealsamas lähedal Virtsu külje all on vahva arhailiste gutefar´i lammaste kari. Need nunnud on tõeline vaatamisväärsus omaette! Missugune rikkalik värvibukett! Ja soole vaatamata puha sarvilised! Jäärad muidugi võimsamate sarvedega. Talvel nägime isegi kolme- ja neljasarvilisi.Praegu ju tallekeste aeg, vaatepilt oli ülev, kulusest heinamaast hoolimata. Pererahvas ka armas sõbralik.

kolmapäev, 14. aprill 2010

On krookuste ja kasemahla aeg...


Aeg teha kevadrevisjoni ja võtta kokku talvekahjud-kasud.
Lammastega läks meil vahvalt. Talled kenasti käes. 35 lambahakatist, nende seas vaid üks surnultsündinud jäärapoiss. 23 tüdrukut ja 11 poissi - mustad, valged, pruunid, kirjud.
Ilmad on juba nii ilusad, et kuidagi ei raatsi villarahvast lauda juures kinni hoida. Mis sellest, et rohi alles pistab esimesi otsakesi maast välja, lasin siiski kasvõi ainult lõbu pärast nunnud karjamaale. Oh seda lusti ja rõõmu! Küll jõuab see rohigi tulla!


Peenvillalamba matriarhi erivärvilised kolmikud

Noormees jalavõruga

Kirju maalambatall

Pärjaga kaksikud


Mesilastega nii hästi ei läinud. Läbivaatus näitas, et seitsmest perest on kolm hukkunud, kaks nõrgad ja tõbised ning vaid kaks tunduvad endaga hästi hakkama saavat. Õnneks on lepad ja sarapuud juba õitsemas, samuti paiselehed. Igatahes on mummud usinasti korjel ja tarru lendavad rõõmsate kollaste õietolmu "pükstega" töölised. Ehk kosuvad ka need, kes kehvaks jäänud ning suvel saame enda ja sõprade rõõmuks ikka linnumagusat ka varuda.

Talvekasuks võib lugeda ka Lihula mõisas toimunud viltimiskursust, kus kuuel õhtul proovisime kätt nii nõel- kui märgviltimises. On kust edasi minna, kui võtted käes. Aitäh õpetaja Maarjale, andekatele kursuslastele ja muidugi korraldaja Varjele! Vahvaid ideid teile kõigile!

Algaja näpuharjutused

laupäev, 3. aprill 2010

Meist

Tere tulemast Uue-Taatsi tallu!
Tahame siin vahendada oma tegemisi ja toimetamisi.
Meie lugu selles talus algas 9aastat tagasi.
Algul oli see vaid koht, kus pere neli poega said vabalt palli mängida ja meie ise väikest aiamaad harida. Paari aasta pärast saime maja nii korda kõpitsetud, et kolisime päriselt sisse.
Siis hakkas meile tunduma, et 10ha talumaad, mis vaid aiamaale umbrohtu külvab, tuleks kuidagi kasutusse võtta. Ja kes oleks veel parem, kui lammas- lisaks maa korrashoidmisele pakub silmailu, annab villa, aiarammu ja leivakõrvast.
Nii tulidki meile Junn, Palli ja Kulla. Värvikad maalambad Saaremaalt- seda nii villa kui iseloomu mõttes.


Samal kevadel võtsime endile veel abilisi- tervelt 25 000. Abiks tolmeldamisel ja tõbedega võitlemisel.




Nüüd on mõlemad karjad (või sülemid) tublisti kasvanud ja muidu täiendust saanud. Juurde on tulnud ka kaks iseloomuga kitse ja lisaks maalammastele mõned rootsi peenvillalambad.

Peremehel käed-jalad lammaste toimetamise tööd täis. Perenaine jälle üritab villaga midagi ette võtta - kraasida, kedrata, viltida. Vahel küpsetame leiba, ja suvel, kui kitsepiima priilt käes, saab ka juustu ja jogurtit tehtud.