Pühapäev, 11. november 2012

Mardilaada meeleolud


Käsitööliste laulupidu selleks korraks jälle peetud. Meeleolu on ülev- kord aastas näha ja tunnetada vahvate loojate kohalolu on imeliselt virgutav. Hoolimata suurest rahva voorimisest ja pikkadest päevadest .
No kuidas sa ei rõõmusta kui näed sellist päikselist Kihnu memme, kes rahva rõõmuks oma teadmisi ja kõiksugu kihnulaste arvamisi oma mahlakas murdes jagab. Ja rahvast oli tema juures pidevalt!


Laadaliste jõuvarusid aitas laadida Sepamäe talu pererahvas. Nende astelpajutoodetest ei saanud ühelgi päeval külmalt mööda minna, pererahva rõõmus olek lisas toodetele kaalu.

Klaasimeister Urve koos oma supermüügimehest pojaga. Mis viga kui kunstnikul on müügitöö ka labedasti korraldatud!

Meie tublid naabrid- Lihula lillkirjanaised. Esimest korda laadal ja nii tublid, et noppisid parima töötoa tiitli. Ja õige ka- kui ikka tegemist nii kaugele paistva kauni ja särava kunstiga (vaibad olid saalis igale poole näha) ei saagi teist otsust tulla. Sära oli silmis ka siis kui juba koju jõuti, terve kohalik kauplus lõi nende rõõmsatest nägudest särama :)

Tiki-Mari Tiina. Minu lemmik läbi aastate. Rõõmus perenaine ja kaunid tikanditega rõivad, mida kanda tõelise mõnu ja väärikusega. Kunagi jõuan kindlasti sinnamaani, et saan endalegi ühe kauni kleidi nende kollektsioonist tellitud.

Meie Hea Villa Seltsi kirjud villad paistavad huvi pakkuvat isegi meesterahvastele. Kas tõesti on kõik lammaste vill, äkki on mõni ikka kitse või hoopis koera oma?
Riina ja Julika käest saab kõik täpselt teada. Lisaks saab lugeda Liisi ja Julika värskeltilmunud raamatust "Villast lõngani"




Meie iga-aastased armsad naabrid Imbi, Katrin
ja Anneli Eesti Maalamba Ühingust

ning Liilian ja Olivia Maavillaste hulgast.
Juba oma naabrite pärast tasub laadale tulla, rääkimata kõigest ülejäänust


Siin koos "angoorade Airiga" tema imepehmet jänkuvillast mütsi silitamas.


 Üks laada staare- Raina, kelle kaunis viltimisraamat siin välja anti, koos ilusa gildikaaslase Kristiinaga(ei tea kas kirjutasin nime õigesti?).
Vabandan oma piltide kehva kvaliteedi pärast, aga ülesriputamata ka ei raatsinud oma lemmikuid jätta. Tegelikult oli tegijaid palju ja kõik väga toredad.
Pildile ei saanud "ületee naabreid" - Iisaka talu. Tubli pere, kus kõik tegelevad ühe eesmärgi nimel. Nii hea oli vaadata, kuidas kolm põlvkonda kõik olid laadal esindatud ja tegusad. Müts maha nende ees!
Sel aastal oli ka meie õpitoas huvilisi palju rohkem. Kui eelnevatel kordadel oli küll palju ketramise vaatajaid, siis sel aastal tahtsid mitmed ka ise kätt proovida. Ja olid nad kõik väga kannatlikud õpilased- enne ei jätnud, kui lõng ühtlaseks sai . Eriti kindlameelne oli noor neiu, kes soovis sama hooga ka korrutamise ära õppida ja lõpuks ka kedervarre endale kauples :)
Ikka jätkuvat ketramisehuvi teile Mari-Liis, Jane ja Lia  ning kõik teised, kelle nime ei märganud küsida!
Nüüd pole muud kui oodata taaskohtumist kõigiga  aasta pärast.



Esmaspäev, 5. november 2012

Hilissügisene

Suur talveehmatus on selleks korraks möödas ja ilm jälle kenasti sügiseselt sombune ja "soe".
Kuna meie armas amatöörfotograafist pojaraas on tänaseks pesast välja lennanud ja pesamunal läheb veel pisut aega samale tasemele jõudmiseks, pole tükil ajal enam ühtegi postitust teha tahtnud. Sest ilma piltideta pole asi nagu õige.
Aga ikkagi...
Selleaastane lambamüügi aeg on nüüd tõenäoliselt ühelpool. Meie võime rahul olla.Väga palju loomi on jäänud elule ja läinud mitme karja täienduseks või jäärana värsket verd tooma. Usume, et kõik said headesse kätesse ja teevad tublit tööd! Nii tore on näha, et ikka enam on inimesi, kes on huvitatud heast villast, et lammas ei ole enam vaid lihaloom. Ja, et ikka rohkem on neid, kes oskavad ja tahavad selle villaga ka midagi peale hakata. Akrüül on kena pehme küll, aga ega ennast selles kuigi kaua hästi ei tunne, pealegi- millest seda tehakse!
Lambaniitmine oli sel aastal samuti puhas rõõm: väga palju pikka, säbaralist ja läikivat villa saime saagiks. Kui vaid pesemisega mööda ei pane ja läiget ära ei riku. Kuigi suvi oli päikesevaene, siis rohukasv oli rikkalik ja see kajastus kohe villakvaliteedis. Uted on ka muidu väga pontsakad ja rahulolevad. Loodame, et mitte nii pontsakad, et tiinestumist takistaks.
Niitmise juures oli sel aastal veel üks huvitav eripära- polnud peaaegu ühtegi rabelejat, kõik pigem nautisid protsessi. Isegi talled, kellega tavaliselt esimene niitmine on paras rist ja viletsus, hoidsid vastutulelikult pead või jalga, mida parasjagu vaja oli. Raudadega niitmise juures on see eriti kiiduväärt käitumine.
Nüüd siis on põhitähelepanu suunatud neljapäeval algavale Mardilaadale. Mida kõike põnevat seal sel aastal toimub- raamatuid nii palju tulemas, et peab vist eurosid kartulikotiga kaasa võtma :)
Villa on kõvasti pestud ja ka vabrikus kraasitud, nii et on mida Hea Villa Seltsi töötoas kedervarrega lõngaks vormistada ja koju kaasa hankida. Näpuotsaga ka Kabala villaveski lõnga- jämedavõitu küll, aga sobib hästi näiteks nõelkudumiseks. Värvitoone päris mitmeid.

KOHTUME 8.-11. NOVEMBER MARDILAADAL SAKU SUURHALLIS!