Teisipäev, 1. november 2011

Soomet avastamas

12.-13. oktoobril toimus Läänemaa lambakasvatajate õppereis Soome.

Kolmapäeva varahommikul kogunes kamp vähem või rohkem staazikaid lambahuvilisi Haapsallu, et hakata vurama Soome poole. Taevas sähvis välke ja sadas tihedat vihma, aga seltskonda see ei heidutanud ja vaatamata varasele kellaajale olid kõik väga reipad ja jutuhimulised.
Ja meie reipus sai tasutud-Helsingi võttis meid vastu päikesepaiste ja kauni sügiskargusega!






Kõigepealt võtsime suuna Tamperre, kus meid tervitas Kaie Ahlskog-eestist pärit Pro Agria Pirkanmaa lambakasvatajate nõustaja(pildil seisab paremal). Nii palju kui aru sain, eestile kaduma läinud ainuke villaasjatundja. Ehk tuleb millalgi meid harima ja valgustama.
Tema järel sai sõna Eero Rautiainen,
lambakasvatajast loomaarst, kes on tegev liikumises Lammasmaailma OY(vt.http://lammasmaailma.fi/)
mis ühendab erinevaid lambakasvatajaid Soomes, aidates ühiselt tõsta inimeste teadlikkkust lambast kui väärtuslikust koduloomast, tehes ühist turundust ja teavitustööd.







Ühistegevuse tulemus on ka Tampere kaubahallis avatud müügiboks, kus saadaval kõikvõimalikud lambatooted alustades lihast ja lõpetades vilditud mänguasjadega.










Soome maalamba pargitud nahad olid pehmed ja kaunid, lõng samuti. Tundub, et Leili ja Kaire on unistustesse langenud-mida kogu sellest ilust küll võiks teha! :)







Järgmiseks viis meie tee Rantase nahaparklasse Lavias, kus tegutsevad kaksikvennad on selle suguvõsa neljas põlv, kes parkimistöökoda peavad. Maja vanem osa on 120 aastat tagasi nende vanavanaisa poolt parkimistöökojaks ehitatud ja seda tööd tehakse seal siiani, olles vahepeal juurdeehituste näol laiendust saanud.
Töö on raske ja rikkaks ei tee, aga tore oli näha oma ala tõelisi entusiaste, kes mitte just kõige kaasaegsemates tingimustes nii ilusat tööd nurisematta teevad.

Ei olnud lihtne seda bussitäit rahvast ilusate nahkade vahelt ära saada, eriti naisterahvaid. :)


PS. Vabandust, aga nüüd tuleb millegipärast tõeline segadus: pildid enne ja tekst pärast.




Ees ootas villafännide tõeline maiuspala -Bovik`i mahetalu(http://www.bovik.fi/ ),kus Ülle ja Sebastian Nurmi peavad üle 200 pealist soomelamba karja. Kuna soomelammas on lähedalt rootsi peenvillalamba sugulane, oli äratundmisrõõm suur. Jätsin osa oma südant nende armsate kräsuvillade juurde-tõeline värvide ja lokkide mitmekesisus.
Kange tahtmine oli ennast sinna sulaseks pakkuda.
Peale lammaste toimetavad talu 400 hektarilisel looduskaitsealusel maal ca 90 soome maatõugu veist-kyyttö`t.
Need on lahedad väikesekasvulised toredate pipipatsiliste kõrvadega tegelased.
Saime maitsta ka talu lammaste lihast valmistatud delikatesstooteid- suitsuvorsti, -keelt ja -fileed.
9-aastase kõva teavitustegevuse tulemusena on pererahvas oma niši leidnud- pakkudes tõelist luksuskaupa neile, kes oskavad sellest lugu pidada.
Vähetähtis ei ole siinjuures peremehe karismaatiline lähenemine mahetootmisele ja toidule üldiselt, ning perenaise relvitukstegev naeratus :)
Lõpetuseks külastasime veel Mariatta ja Pauli Saloneni talu Porvoo lähistel. Enne lauta sisenemist riietusime kuulekalt nagu kamp meditsiinitudengeid ja saime tervituseks sortsu antiseptikut peopessa. Tegu ikkagi tähtsa oxforddowni tõugu lamba tõulavaga Soomes.
Perenaine on sellega tegelenud 30 aastat ja nüüd on peab olude sunnil
loomakasvatuse lõpetama. Kurb ja õpetlik lugu sellest, et miski siin praeguses maailmas ei ole kindel ega igavene, me kõik sõltume tervisest ja paratamatult lisanduvatest aastatest koos kõige sellega kaasnevaga.
Oxforddown on põnev elukas küll-pealaest sõna otseses mõttes jalatallani karvane. Liha on tal kah üksjagu rohkem kui kõigil maalammastel ja teistel heavillalistel.
Ja siiski tundsin, et meie tee- kasvatada kirjusid pehmevillalisi lambaid on minu jaoks õige.
Maailm on mitmekesine, siia mahub igasugust suhtumist ja see teebki elu huvitavaks.

Selline siis väike ülevaade meie reisist. Aitäh Dianale kaasakutsumast ja grupi eest hoolitsemast; vahvale "pinginaabrile" Kairele, kellel on alles võime vaimustuda, mis on praeguses asises maailmas üsna haruldane oskus; Myele tema elurõõmu ja ilusate piltide eest; ning kõigile teistele, kes ise sõidust rõõmu tundsid ja kaaslastelgi sellest rõõmu tunda aitasid!

Kolmapäev, 5. oktoober 2011

Loomad müügis!


Sellesügisene loomade niitmine on käsil ja alustuseks võtsime ette poisid. Iga järgmine on teisest ilusam ja pehmem, süda tilgub verd kui mõtled, et nad peaksid kõik potti minema. Sestap loodame, et keegi, kes veel selleks sügiseks jäära pole leidnud, võiks siit mõne meelepärase saada. Värvivalik ja villa pikkus on väga mitmekesine. Hind on kokkuleppe küsimus!




Kõrvaloleval pildil on ristandjäär Tõnn, ema maalammas ja isa finull Bruno. Sündides oli beezikas-pruun, nüüd läikivvalge. Emalt päranduseks sarved, isalt ilus villasäbar.
Sündinud 29.03.2011










Siin sama poiss peale pügamist, eriti hästi on näha Brunolt pärit pruun siidine pea ja jalad.














Ristandjäär Asterix - ema maalammas, isa-finull Sukanõel
Sündinud 04.08.2010













Siin kaks toredat maalamba poissi, üks kaugelt näha, et kirju, aga teise tumeda kasuka all peidus üllatavaid toone. Vill mõlemal kahekihiline, alusvill pehme hall. Tume poiss on Paan, sündinud 19.04.2011; kirju poiss on Võru sündinud 11.04.2011
Samad poisid peale pügamist- iial ei või teada mis pika kasuka alt välja võib tulla- oleks justkui tindiga pritsitud :) Mõlemal Sassilt päranduseks sarved ja tilbad.


Üks põnev tegelane! Finull Ida sai kevadel kolmikud, kellest üks oli pruun tüdruk ja täiesti Brunosse, valge ja must poiss aga paistsid millegi pärast kahtlased- hakkasid kole kiiresti sarvi kasvatama ja must ka värvi muutma. Suve lõpuks oli mustast poisist järgi selline. Ehk siis saage tuttavaks ristandjäär Indus- ema finull Ida ja isa Sass.
Sündinud 15.04.2011







Ja selline näeb ta välja peale pügamist- pruuni ja valge alt tuli välja kaunis hõbehall. Ja leidsime ka pisikesed tilbad- kindel märk Sassi verest. Vill pehme ja finullile omaselt säbaraline.












Finull Ordi
Sündinud 18.04.2011














Induse kaksikvend Ingmar- kah Sassivereline ristand. Sünd 15.04.2011


Puhtaverelised finullipoisid söömahoos.Kõik aprillikuised ja kena säbaralise villaga.





































Karjas pakkumisel kokku 30 jäära, nende hulgas ka Sass, kes andnud terve põlvkonna väga ilusaid maalambatunnustega tallesid. Kuna olemasolev maa seab karja suurusele piirid, oleme otsustanud müüa ka noori uttesid, nii sellekevadisi kui aasta-paariseid. Nende värvid ja villakvaliteet poiste omadega sarnased,võib leida igale maitsele vastavat. Soovime väga, et parimad võiksid leida uue kodu ega peaks minema pilvelammasteks.

Neljapäev, 28. aprill 2011

Titeuudised

Selleaastane poegimine on nüüdseks enamvähem lõpukorral- mõni noor utt ongi veel jäänud. Ühtepidi on tore kui tited korraga ei tule - rõõmu pisikestest jätkub kauemaks. Teistpidi aga võib ka rõõmsatest sündmustest ja ootamistest lõpuks väsida. Igatahes 4 kuud kestnud tallesaaga tulemusena on meil nüüd 53 rõõmsat tallekest, kellest suurem jagu ehk 30 on jäärapoisid.

Uted olid jagatud kahe isanda- maalamba Sassi ja peenvilla Bruno vahel, kes mõlemad tulid oma ülesandega kenasti toime, pärandades oma parimad omadused ka järeltulijatele.


Bruno on väga ilusa pruuni villaga ja uskumatult inimeselembene tegelane. Ükskõik kes lammaste juurde läheb- Bruno lükkab oma nina talle pihku ja ootab hellust ja tähelepanu. Eriti huvitav on see, et tal jätkub südamlikkust ka konkurendile. Kuna Sass ei suuda oma sarvi tegevuseta hoida ja kipub neid lauda seina peal proovima, olime sunnitud ta lõa otsa panema. Nüüd magab Bruno , kes võiks rivaali tegevusvälja piiratusest rõõmustada, peaaegu Sassi kaisus ega lähe temast ka päeva jooksul kuigi kaugele.
Usun, et Bruno on pärandanud oma leebe iseloomu ka talledele- vähemalt üks must ristandutetall on meil koera eest. Nii kui maha kükitad poeb sülle ja ootab hellitamist. Rääkimata sellest, et tema ilus vill on ka talledele edasi antud. Meil on terve galerii imepehmet enamjaolt musta ja pruuni tallevilla tulemas, nii puhastverd rooslastelt kui ristanditelt, näis milline nende vill täiskasvanuna on.




Iga aastakäik tallesid on omanäolised. Selle aasta eripäraks on akroobaatide rohkus. Ei ole ma enne märganid, et vaevalt päevane tall juba suurte seljas ratsutama hakkaks, mõni üksik suuremana vahel jah, aga nüüd lausa elatakse suurte seljas. Ei tea kas külm talv sundis varbaid soojendama? ;) Teine uus asi on vargapoiste ja -plikade rohkus. See on lausa massiline ja eeskätt rootsi verd tallede seas. Kuna on nii palju flegmaatilisi noori poegijaid, kes asjast arugi ei saa, paistab varastamine ka üsna hõlbus olevat.Tallede värvigamma ulatub lumivalgest süsimustani. Allpool mõni näide sellest. Eriti lahe on preili "punapea"- kaval utetall, keda ema algul kuidagi omaks ei tahtnud tunnistada (blondiinil äkki punapäine tütar), aga kes leidis enda toitmiseks hea lahenduse-läheneda udarale tagantpoolt, kuhu matsaka ema pea ei ulatu tõrjuma. Ja kuna emal on piisavalt tegemist oma lemmiktütre nunnutamisega, ei pane ta tähelegi kui teine ka kõhu täis saab. Õde siis see lumivalguke pruunide põlvedega.

Mõni tall jälle on laiguline,sealt sai ka nime -Laigu.

Teine päris maalambaliselt kirju.

Pruune tallesid on sellel aastel mitmes toonis. Siin üks ristandtall, kelle värviks nimetaks beezikaspruun. Väga hea ema kaks ühte tooni talle, kelle värvimõjud on isalt, emalt aga pojale sarved ja tütrele tilbad. Huvitav näha milliseks tegelik villavärv muutub, kui tallevill ükskord ära saab pügatud.

Järgmine pruuni mõjutusega uteke, kelle värvi nimetaksin roosakaspruuniks. Vill on pehme ja ootan juba millal kasvab piisavalt pikaks, et niita ja voki peal proovida.

Taas pruun, aga seekord juba puhas rootslane.

Ja jälle pruun preili, kellel eriti tume ja läikiv vill, selline gobelääni tüüpi, ka kaksikvend samasugune.

Siin meie kangelasema Ida oma kolmikutega. Väga vapper ja tubli ning talled toredad- pruun tüdruk ja teised poisid. Üldse on sel aastal rootsi tüdrukud kõik pruunid ja poisse on kõigis värvitoonides-valge, mustad ja pruunid.
Selline siis seis praegu. Küll oleks tore kui võiks vähemalt osa poistest elule jätta- saaks palju toredaid maalambaid ja rootsi peenvillakaid. Kui kellelgi on huvi siis võib meiega meili teel ühendust võtta. Esimesed poisid on loovutamisvalmis juba juunis.
Päikselist kevadet kõigile!

Teisipäev, 25. jaanuar 2011

Vill on võrratu!

Ketrasin viimastel päevadel natuke rohkem kui tavaliselt. On tulemas näitus Lihula valla käsitööliste tegemistest. Mõtlesin panna omalt poolt mõned käsitsi kedratud lõngad, mõttega näidata, kui palju erinevaid toone on võimalik saada naturaalsest lambavillast ilma seda värvimata.
Kuna aega polnud väga palju ja pestud villa samuti mitte väga suures valikus, sain maalamba lõnga viies erinevas toonis -valgest tumehallini. Kindlasti on siin veel mänguruumi küllaga, kui ainult asi käsile võtta ja erinevaid toone sorteerida.




Peenvillakatelt tulid pruunid ja kirjud toonid. Beezi sain segades omavahel valge ja pruuni peenvilla ning helepruuni tšau-tšau villa. Ise jäin tulemusega rahule ja tahan seda varianti rohkem katsetada. Kirjus lõngas on omavahel segatud pruun ja must peenvill valget annab malamuudi alusvill. Mõnus oli kedrata ka pruuni ja mustasegust tupsulõnga, kujutan ette, et sellest kootud sall võiks päris vahva tulla.




Üldse on tore kui saab kedrata mingil kindlal eesmärgil, siis hakkab fantaasia rohkem tööle ja suudad end ka paremini töö tarvis kokku võtta!
Pilt ei anna küll väga hästi tegelikkust edasi, aga mingit aimu ehk ikka. Tõenäoliselt ei ole valge taust kõige parem värvide esile tulekuks.
Ketrasin ka ühe eriti jämeda ja pehme peenvillalõnga poja mütsi tarvis. Näis, kas õnnestub sellest midagi vastuvõetavat kududa!

Esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Talleralli on alanud!


Pole ammu enam postitusi teinud. Eks uudised ole ju üle Eesti ikka ühesugused:lumi, lumi, lumi... Ja mis selle kõrvale ikka muud mahub.

Nüüd siis on põhjust! Meie tublid maalambad alustasid oma traditsioonilist jaanuarikuist poegimist. Jääraisand Sass on aastaringi karjas ja alati sätivad emandad oma tallekeste tuleku jaanuarisse-veebruari. Siiani on tulnud seitse talle : viis poissi ja kaks tüdrukut. Mis maalamba eriti vahvaks teeb on see, et kõik talled on täiesti erinevad. Ka valged talled on mustade laikude või pruunide jalgadega, või siis erinevad villa pikkuse poolest.

Tore oleks saada nad millalgi korraga pildile, aga selliste rahutute loomakeste puhul tundub see üsna võimatu olevat.

Seniks siis mõni näide neist kes pildile jäid.
Esimene selle hooaja tall, kelle sündimine jäi veel möödunud aastasse. Kuna ei osanud nii vara sellelt lambalt tallesid oodata, oli ta rõõmsasti õues poeginud. Aga ei sellest midagi, poiss on tõeline rullike ja energiline nagu Duracelli jänes.

Sel aastal otsustasime lammastele nimed leida selle järgi mis neid iseloomustab, nagu indiaanlastel :). Kuna poisil oli algul raskusi emme tissi leidmisega, sai ta meie pere meestelt nimeks Möödaja.





Kaks valge ruhnu liini lamba kolmikutest. Kuna emal üks udara pool hästi ei tööta, on poiss Murjan ja preili Mää kitsepiima toidul. Kuigi pragmaatilised lambakasvatajad ütlevad siinkohal, et lutitamine pole rentaabel, ei ole meil veel südant lasta looduslikul valikul toimuda. Seda enam, et talled muidu tugevad ja ütlemata ilusad. Preili käib peremehel järgi nagu kutsikas ja reageerib ainult tema häälele.
Kõiki seitset, kuigi muidu nii erinevat ühendavad isalt päritud tilbad lõua all.
Nii, et kui ka mõne lamba puhtas maalambast põlvnemises võis kahelda, siis Sass on vere jälle puhtamaks uhtunud. Sügisel soovijail võimalik endale mõni tore tõutunnustega jäär karja saada.