Teisipäev, 1. november 2011

Soomet avastamas

12.-13. oktoobril toimus Läänemaa lambakasvatajate õppereis Soome.

Kolmapäeva varahommikul kogunes kamp vähem või rohkem staazikaid lambahuvilisi Haapsallu, et hakata vurama Soome poole. Taevas sähvis välke ja sadas tihedat vihma, aga seltskonda see ei heidutanud ja vaatamata varasele kellaajale olid kõik väga reipad ja jutuhimulised.
Ja meie reipus sai tasutud-Helsingi võttis meid vastu päikesepaiste ja kauni sügiskargusega!






Kõigepealt võtsime suuna Tamperre, kus meid tervitas Kaie Ahlskog-eestist pärit Pro Agria Pirkanmaa lambakasvatajate nõustaja(pildil seisab paremal). Nii palju kui aru sain, eestile kaduma läinud ainuke villaasjatundja. Ehk tuleb millalgi meid harima ja valgustama.
Tema järel sai sõna Eero Rautiainen,
lambakasvatajast loomaarst, kes on tegev liikumises Lammasmaailma OY(vt.http://lammasmaailma.fi/)
mis ühendab erinevaid lambakasvatajaid Soomes, aidates ühiselt tõsta inimeste teadlikkkust lambast kui väärtuslikust koduloomast, tehes ühist turundust ja teavitustööd.







Ühistegevuse tulemus on ka Tampere kaubahallis avatud müügiboks, kus saadaval kõikvõimalikud lambatooted alustades lihast ja lõpetades vilditud mänguasjadega.










Soome maalamba pargitud nahad olid pehmed ja kaunid, lõng samuti. Tundub, et Leili ja Kaire on unistustesse langenud-mida kogu sellest ilust küll võiks teha! :)







Järgmiseks viis meie tee Rantase nahaparklasse Lavias, kus tegutsevad kaksikvennad on selle suguvõsa neljas põlv, kes parkimistöökoda peavad. Maja vanem osa on 120 aastat tagasi nende vanavanaisa poolt parkimistöökojaks ehitatud ja seda tööd tehakse seal siiani, olles vahepeal juurdeehituste näol laiendust saanud.
Töö on raske ja rikkaks ei tee, aga tore oli näha oma ala tõelisi entusiaste, kes mitte just kõige kaasaegsemates tingimustes nii ilusat tööd nurisematta teevad.

Ei olnud lihtne seda bussitäit rahvast ilusate nahkade vahelt ära saada, eriti naisterahvaid. :)


PS. Vabandust, aga nüüd tuleb millegipärast tõeline segadus: pildid enne ja tekst pärast.




Ees ootas villafännide tõeline maiuspala -Bovik`i mahetalu(http://www.bovik.fi/ ),kus Ülle ja Sebastian Nurmi peavad üle 200 pealist soomelamba karja. Kuna soomelammas on lähedalt rootsi peenvillalamba sugulane, oli äratundmisrõõm suur. Jätsin osa oma südant nende armsate kräsuvillade juurde-tõeline värvide ja lokkide mitmekesisus.
Kange tahtmine oli ennast sinna sulaseks pakkuda.
Peale lammaste toimetavad talu 400 hektarilisel looduskaitsealusel maal ca 90 soome maatõugu veist-kyyttö`t.
Need on lahedad väikesekasvulised toredate pipipatsiliste kõrvadega tegelased.
Saime maitsta ka talu lammaste lihast valmistatud delikatesstooteid- suitsuvorsti, -keelt ja -fileed.
9-aastase kõva teavitustegevuse tulemusena on pererahvas oma niši leidnud- pakkudes tõelist luksuskaupa neile, kes oskavad sellest lugu pidada.
Vähetähtis ei ole siinjuures peremehe karismaatiline lähenemine mahetootmisele ja toidule üldiselt, ning perenaise relvitukstegev naeratus :)
Lõpetuseks külastasime veel Mariatta ja Pauli Saloneni talu Porvoo lähistel. Enne lauta sisenemist riietusime kuulekalt nagu kamp meditsiinitudengeid ja saime tervituseks sortsu antiseptikut peopessa. Tegu ikkagi tähtsa oxforddowni tõugu lamba tõulavaga Soomes.
Perenaine on sellega tegelenud 30 aastat ja nüüd on peab olude sunnil
loomakasvatuse lõpetama. Kurb ja õpetlik lugu sellest, et miski siin praeguses maailmas ei ole kindel ega igavene, me kõik sõltume tervisest ja paratamatult lisanduvatest aastatest koos kõige sellega kaasnevaga.
Oxforddown on põnev elukas küll-pealaest sõna otseses mõttes jalatallani karvane. Liha on tal kah üksjagu rohkem kui kõigil maalammastel ja teistel heavillalistel.
Ja siiski tundsin, et meie tee- kasvatada kirjusid pehmevillalisi lambaid on minu jaoks õige.
Maailm on mitmekesine, siia mahub igasugust suhtumist ja see teebki elu huvitavaks.

Selline siis väike ülevaade meie reisist. Aitäh Dianale kaasakutsumast ja grupi eest hoolitsemast; vahvale "pinginaabrile" Kairele, kellel on alles võime vaimustuda, mis on praeguses asises maailmas üsna haruldane oskus; Myele tema elurõõmu ja ilusate piltide eest; ning kõigile teistele, kes ise sõidust rõõmu tundsid ja kaaslastelgi sellest rõõmu tunda aitasid!

5 kommentaari:

  1. Väga tore ja huvitav reisjutt, aitäh Merike! Lisaks heale lugemisele, pakkusid äratundmise rõõmu mitmegi koha peal:)

    VastaKustuta
  2. Tõesti hea jutt :)
    ps.Keegi pidi külla tulema? Ei tea küll ,kes see oli? Häbi, häbi...Merike, kas mardilaadal näeme?

    VastaKustuta
  3. Julika _ arvasingi, et kõik sulle tuttavad kohad, maailm ju väike! Ja tore oli seal tõesti.
    Airi - palun väga vabandust, aga kaks päeva tõsist lambajuttu võttis nii võhmale, et hea kui kodutee üles leidsime, mis siin veel küla mööda kolistamisest rääkida. Ainult õnnitlused ja lilled aastapäevaks oleks pidanud tooma! :) Muidugi kohtume Mardilaadal, kui elus ja terved oleme!

    VastaKustuta
  4. Vabandused vastu võetud :), mul oli ääretult kahju tegelikult, et te ei tulnud ja et mina omamoodi alt vedasin.
    Ma võtan siis "sooja kalli" mardilaadale kaasa, tule järgi :) Ja väike kingitus ootab sind ka meie boksis :)

    VastaKustuta
  5. Nagu märkamatult, on kätte jõudnud Aastavahetus, seega....Kõike kaunist teie perele Uuel Aastal! soovib Airi perega :)

    VastaKustuta