Alpakast ja koeravillast

Sügisel sai Hea Villa Seltsiga üle mere käidud. Alustasime Muhumaast, kus käisime alpakasid kaemas. Hoolimata kehvast vihmasest ilmast, kaotasime oma südamed nendele imelistele villakandjatele ja raske oli meid sealt ära saada. Nii rahulikud ja sõbralikud olid nad, ja muidugi vill... iga villafriigi unistus.
Muidugi jäi see ilu neile selga, aga suur oli mu rõõm, kui Pilvelammaste juurde jõudes selgus, et nende müügiartiklite hulgas leidub ka kraasitud(kammitud?) alpakavilla. Ja oli neil seda kohe mitmes värvitoonis-naturaalsed toonid nagu meie lammastelgi. Valisin neist kolm, mis siis kodus oma lammaste värvi poolest kõige sarnasemat tooni villaga pooleks kraasisin ja ära ketrasin.Kedrata oli tõeliselt mõnus! Vill jooksis lausa ise vokile. Ja tulemuseks nüüd müts, sall ja käpikud. Sall oleks võinud küll pikem olla, aga seekord jäi lõnga niisuguseks jupiks.

Nüüdseks olen saanud proovida kedrata 7-8 erineva koeratõu villa. Vaieldamatu lemmik proovitutest on muidugi  samojeed, aga ka landseeri vill pole paha. Viimati ketrasin hispaania mastifit - on küll väga-väga lühike ja raskesti kedratav, aga midagi siiski välja tuli. Igatahes tellija oli rahul, sest lisaks on ju lõngal emotsionaalne väärtus- ikkagi oma lemmikute villast tehtud. Loodan, et kudumid, mis sellest lõngast tehtud ikka koos püsivad ja lõpmatult karva ajama ei jää.
Siin siis pilt tulemusest.

Mardilaada meeleolud

Käsitööliste laulupidu selleks korraks jälle peetud. Meeleolu on ülev- kord aastas näha ja tunnetada vahvate loojate kohalolu on imeliselt virgutav. Hoolimata suurest rahva voorimisest ja pikkadest päevadest .

No kuidas sa ei rõõmusta kui näed sellist päikselist Kihnu memme, kes rahva rõõmuks oma teadmisi ja kõiksugu kihnulaste arvamisi oma mahlakas murdes jagab. Ja rahvast oli tema juures pidevalt!

Laadaliste jõuvarusid aitas laadida Sepamäe talu pererahvas. Nende astelpajutoodetest ei saanud ühelgi päeval külmalt mööda minna, pererahva rõõmus olek lisas toodetele kaalu.

Klaasimeister Urve koos oma supermüügimehest pojaga. Mis viga kui kunstnikul on müügitöö ka labedasti korraldatud!

Meie tublid naabrid- Lihula lillkirjanaised. Esimest korda laadal ja nii tublid, et noppisid parima töötoa tiitli. Ja õige ka- kui ikka tegemist nii kaugele paistva kauni ja särava kunstiga (vaibad olid saalis igale poole näha) ei saagi teist otsust tulla. Sära oli silmis ka siis kui juba koju jõuti, terve kohalik kauplus lõi nende rõõmsatest nägudest särama :)

Tiki-Mari Tiina. Minu lemmik läbi aastate. Rõõmus perenaine ja kaunid tikanditega rõivad, mida kanda tõelise mõnu ja väärikusega. Kunagi jõuan kindlasti sinnamaani, et saan endalegi ühe kauni kleidi nende kollektsioonist tellitud.

Meie Hea Villa Seltsi kirjud villad paistavad huvi pakkuvat isegi meesterahvastele. Kas tõesti on kõik lammaste vill, äkki on mõni ikka kitse või hoopis koera oma?

Riina ja Julika käest saab kõik täpselt teada. Lisaks saab lugeda Liisi ja Julika värskeltilmunud raamatust "Villast lõngani"

Meie iga-aastased armsad naabrid Imbi, Katrin

ja Anneli Eesti Maalamba Ühingust

ning Liilian ja Olivia Maavillaste hulgast.

Juba oma naabrite pärast tasub laadale tulla, rääkimata kõigest ülejäänust

Siin koos "angoorade Airiga" tema imepehmet jänkuvillast mütsi silitamas.

 Üks laada staare- Raina, kelle kaunis viltimisraamat siin välja anti, koos ilusa gildikaaslase Kristiinaga(ei tea kas kirjutasin nime õigesti?).

Vabandan oma piltide kehva kvaliteedi pärast, aga ülesriputamata ka ei raatsinud oma lemmikuid jätta. Tegelikult oli tegijaid palju ja kõik väga toredad.

Pildile ei saanud "ületee naabreid" - Iisaka talu. Tubli pere, kus kõik tegelevad ühe eesmärgi nimel. Nii hea oli vaadata, kuidas kolm põlvkonda kõik olid laadal esindatud ja tegusad. Müts maha nende ees!

Sel aastal oli ka meie õpitoas huvilisi palju rohkem. Kui eelnevatel kordadel oli küll palju ketramise vaatajaid, siis sel aastal tahtsid mitmed ka ise kätt proovida. Ja olid nad kõik väga kannatlikud õpilased- enne ei jätnud, kui lõng ühtlaseks sai . Eriti kindlameelne oli noor neiu, kes soovis sama hooga ka korrutamise ära õppida ja lõpuks ka kedervarre endale kauples :)

Ikka jätkuvat ketramisehuvi teile Mari-Liis, Jane ja Lia  ning kõik teised, kelle nime ei märganud küsida!

Nüüd pole muud kui oodata taaskohtumist kõigiga  aasta pärast.

Hilissügisene

Suur talveehmatus on selleks korraks möödas ja ilm jälle kenasti sügiseselt sombune ja "soe".
Kuna meie armas amatöörfotograafist pojaraas on tänaseks pesast välja lennanud ja pesamunal läheb veel pisut aega samale tasemele jõudmiseks, pole tükil ajal enam ühtegi postitust teha tahtnud. Sest ilma piltideta pole asi nagu õige.
Aga ikkagi...
Selleaastane lambamüügi aeg on nüüd tõenäoliselt ühelpool. Meie võime rahul olla.Väga palju loomi on jäänud elule ja läinud mitme karja täienduseks või jäärana värsket verd tooma. Usume, et kõik said headesse kätesse ja teevad tublit tööd! Nii tore on näha, et ikka enam on inimesi, kes on huvitatud heast villast, et lammas ei ole enam vaid lihaloom. Ja, et ikka rohkem on neid, kes oskavad ja tahavad selle villaga ka midagi peale hakata. Akrüül on kena pehme küll, aga ega ennast selles kuigi kaua hästi ei tunne, pealegi- millest seda tehakse!
Lambaniitmine oli sel aastal samuti puhas rõõm: väga palju pikka, säbaralist ja läikivat villa saime saagiks. Kui vaid pesemisega mööda ei pane ja läiget ära ei riku. Kuigi suvi oli päikesevaene, siis rohukasv oli rikkalik ja see kajastus kohe villakvaliteedis. Uted on ka muidu väga pontsakad ja rahulolevad. Loodame, et mitte nii pontsakad, et tiinestumist takistaks.
Niitmise juures oli sel aastal veel üks huvitav eripära- polnud peaaegu ühtegi rabelejat, kõik pigem nautisid protsessi. Isegi talled, kellega tavaliselt esimene niitmine on paras rist ja viletsus, hoidsid vastutulelikult pead või jalga, mida parasjagu vaja oli. Raudadega niitmise juures on see eriti kiiduväärt käitumine.
Nüüd siis on põhitähelepanu suunatud neljapäeval algavale Mardilaadale. Mida kõike põnevat seal sel aastal toimub- raamatuid nii palju tulemas, et peab vist eurosid kartulikotiga kaasa võtma :)
Villa on kõvasti pestud ja ka vabrikus kraasitud, nii et on mida Hea Villa Seltsi töötoas kedervarrega lõngaks vormistada ja koju kaasa hankida. Näpuotsaga ka Kabala villaveski lõnga- jämedavõitu küll, aga sobib hästi näiteks nõelkudumiseks. Värvitoone päris mitmeid.

KOHTUME 8.-11. NOVEMBER MARDILAADAL SAKU SUURHALLIS!  

Järel veel mitmeid jäärapoisse

Sügis on märkamatult kätte jõudnud ja meil saagiks hulk jäärapoisse. Osad eelmise postituse möödunudaastased on kahjuks juba patta pandud, aga ilusamad ikka ootavad ehk saavad jääda elule.

Allpool mõned neist.

Esiplaanil möödunudaastane maalamba jäär ilusa läikiva loki ja tilbadega.

Möödunudaastane pruun peenvillakas nimega Coco: väga rahulik ja väärikas isand, ilusa säbaralise villaga. Täpselt oma isa Bruno koopia.

Samuti möödunudaastane maalambajäär Laigu, jällegi kena läikiv lokk ja tilbad. Nägu pisut heledam kui eelmisel maalamba jääral.

Sellekevadine peenvillajäär, mõnusalt pehme villa ja sõbraliku iseloomuga.

Lisaks veel paar pruuni ja üks must peenvillajäär, tumedad maalambajäärad ja ristandid. Kui on huvi võtke ühendust ja saame hinnas kokku leppida.

Lambad müügis

Müüa möödundaastased jäärapoisid

Ingmar: ema finull, isa maalammas. Hind 150 €

Tõnn: ema maalammas, isa finull.Hind 150€

Sven(Sokike): puhas finull. Hind 190€

Coco: puhas finull. Hind 190€

 

Paan: puhas maalammas. Hind 190€

Samuti müüme uttesid ja sellekevadisi tallesid, nii puhtatõulisi kui ristandeid. Saab ise valida, värvi ja villa järgi. Ristandtalled 90€, puhtatõulised 140€. Aastased uted: ristandid 140€ , puhtatõulised 190€

Mustade tallede aasta

Poegimine siis selleks aastaks edukalt lõpule jõudnud. Sel aastal oli tiineid uttesid 40 vanuses 2 ja enam aastat. Tulemuseks siiani poeginud 39 utel 65 elusat ja tervet talle+5 surnud loodet. Viied kolmikud, 17 paari kaksikuid ja ülejäänud üksikud. Ja nagu pealkiri näitab mustad talled suures ülekaalus- tervelt 42 musta, erinevate variatsioonidega: valge lauguga, valgete sokkide või sabaotsaga või siis hoopiski süsimustad. Aga rõõmsad ja lustlikud kõik.

Mõned valged siiski ikka on ka sekka eksinud. Siin kaks õekest kolmikutest, kolmandaks on must turske vennake.

Aga rootslased tegid meile sel aastal rõõmu- 12-st tallest 5 on pruunid ja 2 mustad uted, poisse on 2 pruuni,1 valge ja 2 musta. Pruunid uted on olnud meie eriliselt oodatud lemmikud ja neid siis saimegi, erineva värvivarjundi ja villalokiga. Allpool esimesena sündinud rootsi uteke valgelt emalt.
Lisaks ka natuke meie erinevate lasteaedade meeleolu- mida ilusam ilm ja päev edasi seda lustlikumaks läheb, hüppekaared ja jooksukiirus muudkui kasvavad.

Ehk siis kel on huvi rootsisoost poiste vastu, siis nelja kuu pärast on siit tulemas punt ilusaid soojätkajaid, lisaks on alles ka need poisid kes on päises oleval möödundsuvisel pildil. Kuidagi ei raatsinud neid sügisel patta panna ja nii nad ootavadki , et ehk leidub kusagil mõni kari, kes nende teeneid vajaks.

Mõned mu talvised tegemised

Mardilaadal sain kotitäie vahvat landseeri villa ja lubasin perenaisele selle koos oma lammaste villaga lõngaks kedrata. Lõpuks olengi siis mingi tulemuseni jõudnud. Siin on mõned näited lõngadest mida tegin. Kõigepealt kirju-mirju stiilis, mis mulle endale kõige rohkem meeldib- selline lustakas ja lõbus tegemine, ei ole kindlat tooni vaid lased nii kuidas kraasi alt tuleb.

...ja tumehall

Kuna päris puhast valget koeravilla oli suhteliselt vähe, jäid ka heledad lõngad pisut määrdundvalged.

Nüüd aga oma lambavilla lõngadest.
Pruune toone olen seni saanud kolm, seda siis kui sorteerisin erinevate lammaste eri tooni villad välja. igal peenvillalambal on siiski erinevat tooni kohti, ei ole terve villak ühtlaselt ühetooniline. Tõenäoliselt suure noppimise peale saaks neid toone veelgi, mitte just palju ühesugust lõnga, aga väikeseks aktsendiks või triibuks ikka. Ja muidugi saab ka veel segada teiste värvidega, aga käsikraasidel ei tule see nii ühtlane.

Selline on meie teiste lammaste villadest kedratud lõngade värvigamma, äärmised peenvillalamba lõngad, hallid toonid maalammaste omad.

Ja lõpetuseks midagi talvist ja meeleolukat nähtuna läbi poistetoa akna.

Mõnusat talve jätku kõigile!

Külaskäik

Igal meist üks küla Maarjamaal

Vähemalt ma palun seda teile

Tallinn pole ainult Eestimaa

Tulge külla, tulge külla meile

(Marek Sadam "Kirbla")

Ja nii nad igal nädalal teevadki, käivad külas maal ja näitavad teistele, kuidas seal elatakse.

Jutt on ETV saatest "Sõida maale". Seekord sattusid ka meile. Meil oli lustakas pärastlõuna ja killukesi sellest saab vaadata http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=124650. Meie juures on nad selle saate viimases kolmandikus. Tänud tegijatele ja jõudu kõigile maal pusijatele!

Soomet avastamas

12.-13. oktoobril toimus Läänemaa lambakasvatajate õppereis Soome.

Kolmapäeva varahommikul kogunes kamp vähem või rohkem staazikaid lambahuvilisi Haapsallu, et hakata vurama Soome poole. Taevas sähvis välke ja sadas tihedat vihma, aga seltskonda see ei heidutanud ja vaatamata varasele kellaajale olid kõik väga reipad ja jutuhimulised.

Ja meie reipus sai tasutud-Helsingi võttis meid vastu päikesepaiste ja kauni sügiskargusega!

Kõigepealt võtsime suuna Tamperre, kus meid tervitas Kaie Ahlskog-eestist pärit Pro Agria Pirkanmaa lambakasvatajate nõustaja(pildil seisab paremal). Nii palju kui aru sain, eestile kaduma läinud ainuke villaasjatundja. Ehk tuleb millalgi meid harima ja valgustama.

Tema järel sai sõna Eero Rautiainen,

lambakasvatajast loomaarst, kes on tegev liikumises Lammasmaailma OY(vt.http://lammasmaailma.fi/)

mis ühendab erinevaid lambakasvatajaid Soomes, aidates ühiselt tõsta inimeste teadlikkkust lambast kui väärtuslikust koduloomast, tehes ühist turundust ja teavitustööd.

Ühistegevuse tulemus on ka Tampere kaubahallis avatud müügiboks, kus saadaval kõikvõimalikud lambatooted alustades lihast ja lõpetades vilditud mänguasjadega.










Soome maalamba pargitud nahad olid pehmed ja kaunid, lõng samuti. Tundub, et Leili ja Kaire on unistustesse langenud-mida kogu sellest ilust küll võiks teha! :)

Järgmiseks viis meie tee Rantase nahaparklasse Lavias, kus tegutsevad kaksikvennad on selle suguvõsa neljas põlv, kes parkimistöökoda peavad. Maja vanem osa on 120 aastat tagasi nende vanavanaisa poolt parkimistöökojaks ehitatud ja seda tööd tehakse seal siiani, olles vahepeal juurdeehituste näol laiendust saanud.

Töö on raske ja rikkaks ei tee, aga tore oli näha oma ala tõelisi entusiaste, kes mitte just kõige kaasaegsemates tingimustes nii ilusat tööd nurisematta teevad.

Ei olnud lihtne seda bussitäit rahvast ilusate nahkade vahelt ära saada, eriti naisterahvaid. :)

PS. Vabandust, aga nüüd tuleb millegipärast tõeline segadus: pildid enne ja tekst pärast.

Ees ootas villafännide tõeline maiuspala -Bovik`i mahetalu(http://www.bovik.fi/ ),kus Ülle ja Sebastian Nurmi peavad üle 200 pealist soomelamba karja. Kuna soomelammas on lähedalt rootsi peenvillalamba sugulane, oli äratundmisrõõm suur. Jätsin osa oma südant nende armsate kräsuvillade juurde-tõeline värvide ja lokkide mitmekesisus.

Kange tahtmine oli ennast sinna sulaseks pakkuda.

Peale lammaste toimetavad talu 400 hektarilisel looduskaitsealusel maal ca 90 soome maatõugu veist-kyyttö`t.

Need on lahedad väikesekasvulised toredate pipipatsiliste kõrvadega tegelased.

Saime maitsta ka talu lammaste lihast valmistatud delikatesstooteid- suitsuvorsti, -keelt ja -fileed.

9-aastase kõva teavitustegevuse tulemusena on pererahvas oma niši leidnud- pakkudes tõelist luksuskaupa neile, kes oskavad sellest lugu pidada.

Vähetähtis ei ole siinjuures peremehe karismaatiline lähenemine mahetootmisele ja toidule üldiselt, ning perenaise relvitukstegev naeratus :)

Lõpetuseks külastasime veel Mariatta ja Pauli Saloneni talu Porvoo lähistel. Enne lauta sisenemist riietusime kuulekalt nagu kamp meditsiinitudengeid ja saime tervituseks sortsu antiseptikut peopessa. Tegu ikkagi tähtsa oxforddowni tõugu lamba tõulavaga Soomes.

Perenaine on sellega tegelenud 30 aastat ja nüüd on peab olude sunnil

loomakasvatuse lõpetama. Kurb ja õpetlik lugu sellest, et miski siin praeguses maailmas ei ole kindel ega igavene, me kõik sõltume tervisest ja paratamatult lisanduvatest aastatest koos kõige sellega kaasnevaga.

Oxforddown on põnev elukas küll-pealaest sõna otseses mõttes jalatallani karvane. Liha on tal kah üksjagu rohkem kui kõigil maalammastel ja teistel heavillalistel.

Ja siiski tundsin, et meie tee- kasvatada kirjusid pehmevillalisi lambaid on minu jaoks õige.

Maailm on mitmekesine, siia mahub igasugust suhtumist ja see teebki elu huvitavaks.

Selline siis väike ülevaade meie reisist. Aitäh Dianale kaasakutsumast ja grupi eest hoolitsemast; vahvale "pinginaabrile" Kairele, kellel on alles võime vaimustuda, mis on praeguses asises maailmas üsna haruldane oskus; Myele tema elurõõmu ja ilusate piltide eest; ning kõigile teistele, kes ise sõidust rõõmu tundsid ja kaaslastelgi sellest rõõmu tunda aitasid!

Loomad müügis!

Sellesügisene loomade niitmine on käsil ja alustuseks võtsime ette poisid. Iga järgmine on teisest ilusam ja pehmem, süda tilgub verd kui mõtled, et nad peaksid kõik potti minema. Sestap loodame, et keegi, kes veel selleks sügiseks jäära pole leidnud, võiks siit mõne meelepärase saada. Värvivalik ja villa pikkus on väga mitmekesine. Hind on kokkuleppe küsimus!

Kõrvaloleval pildil on ristandjäär Tõnn, ema maalammas ja isa finull Bruno. Sündides oli beezikas-pruun, nüüd läikivvalge. Emalt päranduseks sarved, isalt ilus villasäbar.

Sündinud 29.03.2011

Siin sama poiss peale pügamist, eriti hästi on näha Brunolt pärit pruun siidine pea ja jalad.

Ristandjäär Asterix - ema maalammas, isa-finull Sukanõel

Sündinud 04.08.2010

Siin kaks toredat maalamba poissi, üks kaugelt näha, et kirju, aga teise tumeda kasuka all peidus üllatavaid toone. Vill mõlemal kahekihiline, alusvill pehme hall. Tume poiss on Paan, sündinud 19.04.2011; kirju poiss on Võru sündinud 11.04.2011

Samad poisid peale pügamist- iial ei või teada mis pika kasuka alt välja võib tulla- oleks justkui tindiga pritsitud :) Mõlemal Sassilt päranduseks sarved ja tilbad.

Üks põnev tegelane! Finull Ida sai kevadel kolmikud, kellest üks oli pruun tüdruk ja täiesti Brunosse, valge ja must poiss aga paistsid millegi pärast kahtlased- hakkasid kole kiiresti sarvi kasvatama ja must ka värvi muutma. Suve lõpuks oli mustast poisist järgi selline. Ehk siis saage tuttavaks ristandjäär Indus- ema finull Ida ja isa Sass.

Sündinud 15.04.2011

Ja selline näeb ta välja peale pügamist- pruuni ja valge alt tuli välja kaunis hõbehall. Ja leidsime ka pisikesed tilbad- kindel märk Sassi verest. Vill pehme ja finullile omaselt säbaraline.

Finull Ordi

Sündinud 18.04.2011

Induse kaksikvend Ingmar- kah Sassivereline ristand. Sünd 15.04.2011


Puhtaverelised finullipoisid söömahoos.Kõik aprillikuised ja kena säbaralise villaga.

Karjas pakkumisel kokku 30 jäära, nende hulgas ka Sass, kes andnud terve põlvkonna väga ilusaid maalambatunnustega tallesid. Kuna olemasolev maa seab karja suurusele piirid, oleme otsustanud müüa ka noori uttesid, nii sellekevadisi kui aasta-paariseid. Nende värvid ja villakvaliteet poiste omadega sarnased,võib leida igale maitsele vastavat. Soovime väga, et parimad võiksid leida uue kodu ega peaks minema pilvelammasteks.